Paneelmaja vajab soojakaitset

"Täiesti õige lahendus oleks väljastpoolt tervikuna soojustada," tõdeb Tallinna Tehnikaülikooli ehitusfüüsika ja arhitektuuri õppetooli erakorraline professor Karl Õiger.

Maja väljast täielikul katmisel vahtpolüstüreeniga soovitab ta kasutada akende ümber umbes 20 sentimeetrit mineraalvilla tulepüsivuse tagamiseks. Vahtpolüstüreeni katmiseks sobib väga hästi õhekrohv. "Sel juhul ei ole vuukidega üldse mõtet jännata."

Ka Ehitusekspertiisibüroo OÜ juhataja Teet Sepaste peab õigemaks terviksoojustamist. "Otsaseinte soojustamisel jäetakse vuugid nii, nagu nad parasjagu on. Seda ei saa tehniliselt õigeks lugeda," lisab ta.

Mõned aastad tagasi levinud vuugi täitmist seguga peab Õiger mõttetuks, kuna jäik mört hakkab temperatuuri kõikumisel murenema. Kahekihilised seest TEP-plaadiga soojustatud paneelid toetuvad vertikaalsuunas üksteisele sisekihi kaudu. Väliskiht ongi projekteeritud õuetemperatuuri käes paisuma-kahanema, seda peab maandama elastse täitega välisvuuk.

Õigeri seletusel kasutati algselt vuugitihendina kerniidist jäigavõitu köit, millele määriti peale mört. Jäiga vuugi korral hakkab kandvaks muutunud paneeli väliskiht kannatama pingete all.

Vertikaalvuukides kasutati vanasti soojustusena pärgamiini sisse keeratud mineraalvilla, mis võis aga vuuki segu valamisel viltu vajuda. Nii jäi selline soojustus tihti puudulikuks ja tekkis palju vuugisiseseid betoonist külmasildu.

Tulemusena tekkisid paneelmajal eriti välisnurkadesse ja laenurkadesse hallitavad külmasillad. "See ongi suurpaneelelamu üks põhilisi hädasid, et sel on palju külmasildasid," lisab Õiger. Seega tuleb selline vuuk lahti võtta.

Teisalt peab Sepaste hallituse põhjustajaks hoopis vanade akende kinnikleepimist või uute akende paigaldamisel ventilatsiooni lahendamata jätmist.

Ühe lahendusvariandina vaid vuukide täitmisel pakub Õiger makrofleksiga täitmist. Seejärel saab pärast servade hoolikat puhastamist katta vuugi tänapäevase elastse tihendiga.

Sepaste kinnitusel peab uus korralikult sissesurutav vuugitihend olema umbes 25% paksem vuugiavast. Tihendi taha tekkiva kondensaadi ärajuhtimiseks soovitab ta plasttorukesi.

Kindlaimaks lahenduseks peab Õiger ikkagi terviksoojustust. Materjaliks sobib vahtpolüstüreen või mineraalvill, viimast peab ta töökindlamaks.

Sepaste väitel kipuvad aga mineraalvilla plaatidele paigaldamisel sissejäävad vahed pealiskrohvi pragundama.

Teisalt soovitab ta enne fassaaditöid kontrollida keskküttesüsteemi seisukorda ja tasakaalu. Nii võib sooja säästa kuni 30%. Unustada ei tasu ka katusekatte aluse täiendavat soojustamist.

Eesti Korteriühistute Liidu õigusosakonna juhataja Urmas Mardi meenutusel piirduti varematel aastatel paljuski rahalistel põhjustel kortermajadel otsaseinte soojustamisega. Viimasel ajal on aga tõusutrendis maja soojustamise terviklahendused.

Samas on otsaseinte soojustamise efekt tema sõnul siiski soojapidavuse mõttes tagasihoidlik, sest mujalt pahiseb toasoe endiselt välja.

Nii otsaseina- kui ka terviklahenduste osas on Mardi kinnitusel levinud eelkõige nn penoplast (vahtpolüstüreen), mille kasutamine on andnud majadele soojasäästu kuni 25%. "Soojapidavuses on oluliselt võidetud," lisab ta.

Siiani pole välissoojustamise teemal tema teada negatiivset tagasisidet olnud.

Aivik Ehitus OÜ juhataja Viktor Džura sõnul on seinte soojustamisel oluline tellida enne igale majale eraldi paneelide ekspertiis, et selguks tegelike tööde maht.

Enne vuukide soojustamist tuleb need hoolikalt puhastada vanadest täitejääkidest ja tolmust. Seejärel kasutada vahtkummitihendajaid ja elastseid hermeetikuid vastavalt tehnoloogiale.

Džura hinnangul sõltub konkreetse maja välisseina soojustus teostatud projekti põhisest seina soojusjuhtivuse arvestusest, mis iga maja puhul on individuaalne.