Ära sülita kaevu, millest jood

Kahjuks on Eesti juhtpoliitikud selle kuldse vanasõna unustanud ja kuna lähenevad Riigikogu valimised, siis näitavad kõik erakonnad rahvale meeldimiseks oma sügavat põlgust põlevkivikaevandamise vastu. Vastvalitud presidendil polnuks seda vaja teha, kuid kahjuks ühines temagi võimsa laulukooriga. Paljud põlevkivikriitikud pole põlevkivi oma silmaga näinudki ja nende teadmised elektrist piirduvad vaid lülitile vajutamise oskusega. Kuid selle nimel, et meil oleks elekter ja toasoojus, töötavad rasketes tingimustes tuhanded inimesed.

Eesti energiaressurss baseerub valdavalt põlevkivil, mis annab riigi elektrivarustuses olulise strateegilise sõltumatuse. 2004. aastal oli põlevkivi osakaal primaarenergiaga varustamisel 61,2% ja elektritootmisel 95,2%. Põlevkivi kasutamisel on kaks tähtsat positiivset momenti: riigi energeetiline varustuskindlus ja samas vähene sõltuvus maailmaturu hindadest. Põlevkivist loobumisel on ainsaks reaalseks asenduseks tuumaenergeetika, milleks ettevalmistus nõuab aga kaua aega ja suuri investeeringuid. Unustagem jutud suuremahulisest õlgede ja hundinuiade põletamisest, päikesepatareidest ja tuulikutega kogu Eesti katmisest! Kõiki alternatiivenergiaid tuleb toetada ja neid senisest enam kasutusele võtta, kuid sellest ei jätku Eesti kasvava energiavajaduse rahuldamiseks. "Eesti elektrimajanduse arengukavas 2005-2015" toodud prognoosis pidi elektri brutotootmine vabariigis sel perioodil kasvama 2-3,75% aastas, kuid tegelik kasv on viimastel aastatel olnud 4-6%. Vabariigi Valitsus ja Eesti juhtpoliitikud pole midagi teinud kokkuhoiurežiimi edendamiseks, pigem vastupidi. Näiteks kellele oli vaja Kunda suure energiatarbega "tselluloositehast", milleks meil pole piisavalt haaba, kes ei vaja kohalikku tööjõudu, veab välja viletsat poolprodukti ja jätab oma saaste loomulikult Eestisse.

Rahva murest ja meelepahast tuleb aru saada, sest üksnes Eesti Energia AS taotleb aastaks 2011 põlevkivimahtu 18,947 miljonit tonni, millele lisanduvad arvukad õlitootjate taotlused, tsemenditootmine ja keemiatööstus. Kui kõik taotlused rahuldada, siis on tõepoolest Kirde-Eesti loodus hävimisohus. Kuidas kaevandamist aga piirata, pole nii kerge kui arvatakse. Tänavademonstratsioonidest ei aita. Eesti seadusandlus on teatavasti auklik nagu sõelapõhi. Alles mõned päevad tagasi me kiitlesime Suurbritannia kuningannale, kui tubli on meie liberaalne turumajandus. Ja selle tulemuseks on asjaolu, et igal firmal ja üksikisikul on õigus taotleda kaeveluba. Ning eitavalt saab neile vastata vaid siis, kui taotlus on vastuolus riikliku huviga või kaevandamine pole võimalik keskkonnakaitselistel põhjustel. Samal ajal on riiklik huvi kuni tänini defineerimata ja kohtuvaidluses saab arendaja kahtlemata riigi üle lihtsa võidu, sest meil kehtib õigusjärgse ootuse printsiip. Kui kaevandamisluba on välja antud, siis ära võtta seda pole praktiliselt võimalik. Kaevandamislubasid on aga juba praeguseks välja antud 23 miljoni ja 750 tuhande tonni kaevandamiseks aastas.

Vanasõna ütleb, et sogases vees on lihtsam kalu püüda. Kõigi kalade, näiteks forellide kohta see ei kehti, Eesti majanduses aga küll. Selleks et piirata kaevelubade väljaandmist tehti Maapõueseadusse hiljuti täiendus, millega lubade väljaandmine peatati kuni põlevkivi kasutamise riikliku arengukava valmimiseni. Arengukava koostamiseks moodustas keskkonnaminister oma käskkirjaga nr 782 6. juulist 2006 töögrupi, kes peab tööversiooni esitama 1. novembriks 2006 ja arengukava koos lisadega 1. maiks 2007. Töörühm teeb ettepaneku sõnastada riiklik huvi järgmiselt: "Riiklikuks huviks on Eesti tarbijate tõrgeteta varustamine elektri- ja soojusenergiaga ning väärtustatud põlevkivitoodetega, rakendades põlevkivi kaevandamisel ja ümbertöötamisel parimat võimalikku tehnoloogiat, kasutades põlevkivi ja temaga kaasnevaid loodusvarasid efektiivselt ning võimalikult väikeste keskkonna- ja sotsiaalsete mõjudega nii, et põlevkivi jätkuks võimalikult pikaks ajaks". Kuid definitsioon peab veel leidma valitsuse ja võimalik, et isegi Riigikogu heakskiidu. Milline sõnastus tuleb nendest instantsidest, pole veel kaugeltki selge. Lähtudes nõudest, et põlevkivi peab jätkuma võimalikult pikaks ajaks, teeb töörühm ettepaneku, et valitsus kinnitaks aastani 2015 maksimaalse põlevkivi kaevandamise aastamahu 20 miljonit tonni, nähes pärast seda ette põlevkivitootmise järk-järgulist vähendamist.

Kogu põlevkivi aktiivvarust, arvutatuna elektrijaamade ja õlitootmise tehaste tehnilis-majanduslikele tingimustele, jätkub praeguse tarbimismahu juures 60 aastaks, kuid seda tingimusel, kui põlevkivi kaevandamise maht ei ületa 20 mln t/a. Tegutsevate kaevanduste ja karjääride aktiivvarust jätkub praeguse tarbimismahu (umbes 14 mln t/a) juures aastani 2025. Kui tarbimismaht ei vähene, tuleb ligikaudu 20 aasta pärast avada uusi kaevandusi, tarbimismahu kasvu korral juba varem. Öeldu eeldab, et viivitamatult tuleb asuda põlevkivi kasutamise riikliku arengukava koostamiseni aastani 2030 ja ühtlasi langetada põhimõtteline otsus, millega kompenseerida põlevkivienergeetika vähenemisest tingitud vajak, kas tuumaenergeetikaga või mõnel muul teel. Uue põlevkivi kaevanduse ehitamise kapitalimahukus on suur, koos vajaliku infrastruktuuriga ligikaudu 1000 krooni aastatoodangu tonnile, ehk Estonia suuruse kaevanduse puhul ligikaudu 5 miljardit krooni. Vastav otsus tuleb langetada lähema 5 aasta jooksul. Üheks võimalikuks kaevanduse asukohaks on Uus-Kiviõli, kus pole kaitstavaid alasid. Kuid selge on see, et praegu pole paanikaks põhjust ja dialoogiks rahvaga on piisavalt aega.

Põlevkivikaevandamist valgustatakse Eesti meedias ühekülgselt ja tendentslikult

Olen jälginud hoolega viimastel kuudel põlevkiviga seonduvaid raadio- ja televisioonisaateid ning ajakirjanduses avaldatud ülevaateid. Need on kaugel objektiivsusest. Ajalehtede fotodel näidatakse eranditult segipaisatud kuumaastikke, kuid mitte kordagi pole toodud fotosid silma rõõmustavatest rekultiveeritud aladest. Igasugune kaevandamine rikub teatud määral loodust, muudab maapinda ja piirkonna veerežiimi, tekitab uusi pinnavorme. Põlevkivi kaevandamine, kus mahud on eriti suured, jätab loomulikult tugeva jälje. Kuid viimastel aastakümnetel on Eesti Põlevkivi rekultiveerimistöödega saavutanud väga häid tulemusi.

Elanikkonda eriti hirmutav avakaevandamine on toimunud ~120 km2 suurusel alal. Karjäärideks on valitud alad, kus põlevkivikihindi katendi paksus on vähem kui 30 m, kus reeglina puuduvad kaitsealad ja kaitstavad loodus-, arhitektuuri-, kultuuri jmt. objektid, kus on vähene asustus, väheväärtuslik mets või endised turbakaevandusalad. Avakaevandamisega rikutud alade korrastamise tehnilisel etapil tasandatakse sisepuistangud, silutakse nõlvad ja rajatakse teede- ning vetevõrk. Endised metsamaad korrastatakse metsamaana, põllumajandusmaad on Eestis küllaga ja selle taastamine on üldjuhul ebamõistlik, kui ka seda tehakse. 1. jaanuari 2006 seisuga on korrastatud aladel rajatud metsamaad ~11 330 ha, põllumaad 169 ha, veekogusid ~15 ha. Korrastatud karjäärialade metsanoorendikud jagunevad Metsakaitse- ja Metsauuenduskeskuse andmetel puistu seisundi järgi väga heaks 12 %, heaks 31 %, rahuldavaks 44 % ja puudulikuks vaid 13 %. Linnu-uurijate eestvõttel paigaldati Narva karjääri korrastatud alal kasvanud metsadesse tehispesad kalakotkastele. Sirgala karjääri kaevandatud aladel on rajatud polügoon sõjaväelaste väljaõppeks ja lahingtehnika katsetamiseks. Kohtla karjääri on rajatud huvitava reljeefiga spordirajatised. Selliseid näiteid võib tuua hulgi, kuid millegipärast need meedia tähelepanu ei pälvi.

Loomulikult seondub põlevkivi kaevandamise ja vääristamisega palju sotsiaalseid ja keskkonnaprobleeme, kuid meie eesmärgiks ei tohiks olla kõike põlevkiviga seonduvat halvustada, vaid pigem leidma väljundeid põlevkivi paremaks kasutamiseks riigi ja rahva hüvanguks. Ärgem unustagem, et odav ja stabiilne põlevkivielekter oli meie peamiseks trumbiks taasiseseisvumise algaastatel ja ta on seda ka praegu.