Mina olen elanud sõja- ja
pärastsõja aastatel, kui elektrit sai päevas vaid mõni tund, kirjutab akadeemik
Anto Raukas.
„See on aga stsenaarium, mida Erakond Eesti Rohelised valijatele ette valmistab. Taastuvenergeetika Eesti elektrivajadust ei kata, ja seda isegi juhul, kui me alustaksime kohe massilist tuulikute ning gaasil töötavate kompensatsioonijaamade ehitamist. Unustatakse ära, et praegu veel fantaasiamaailma kuuluv Läänemere tuuleparkide vöönd vajab kümneid miljardeid kroone ja ei valmi enne sajandi keskpaika,” nendib Anto Raukas.
“Eesti Energia seadis mõningaid lootusi Ignalinale, kust loodeti 1/3 osalejana saada 300–400 MW. Nüüd on needki lootused kustumas, sest Poola tõenäolise juurdetulekuga ja jaama võimsuse suurendamisega 3000 MWni ei valmi hiidjaam enne 2020. Pealegi avaneb elektriturg aastal 2012 täielikult ja energiat saab Ignalinast see, kes rohkem maksab. Ainus realistlik ja jätkusuutlik võimalus on põlevkivitootmise mõõdukas suurendamine,” resümeerib Anto Raukas.
Raukase kolumn ilmub homme Äripäevas.
Autor: Mati Feldmann, Agnes Ojala
Seotud lood
Uuel aastal jõustuv vilepuhuja kaitse seadus hakkab töötajaid, aktsionäre ja kliente ettevõtte väärkäitumisel kaitsma, kuid siiani valitseb segadus teavituste sisuga ning valesti teavitamisel võib rikkuda ärisaladust.