JOKK erinevates kultuurides

Õiglus ja eetika seisavad kõrgemal kirjapandud õigusest. See, suure Königsbergi filosoofi Immanuel Kanti õpetus on ka Eesti põhiseaduse mõtte alus. Põhiseaduse preambula ütleb, et Eesti riik on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele. See sõnade järjekord ei ole juhuslik, vaid sündis tuliste vaidluste tulemusena. Kõike, mida seadusega pole keelatud, ei saa pidada õigeks ja õiglaseks.

Juriidiliselt peab kõik alati olema korrektne. See on asjade miinimumseisund. Kui ei ole JOKK, peab riik käivitama kogu tema käsutuses oleva sunnijõu, et JOKK taastada. Loosung "JOKK jätta!", millega sotsid läksid valimislahingusse, toob minule meelde kellegi Lenini õpetuse, et õigust tuleb mõista vastavalt revolutsioonilisele südametunnistusele.

Kuid JOKK ei tähenda, et poliitikas, äris ja eraelus võib käituda üksnes kirjatähe järgi. Kui ühiskond elaks kogu aeg näpuga kirjapandud õigusest käitumisjuhiseid otsides, peaks seadusi olema kümneid korda rohkem. Inimeste käitumist ajas ja ruumis mõjutavad ikka eelkõige tavad ja kasvatuse ning hariduse kaudu omandatud väärtussüsteem. Mis omakorda kajastuvad demokraatlikul teel jõustatud seadustes.

Iseseisva riigi tunnuseks on tema keeles kirja pandud õigussüsteem. Sellega oleme paremini hakkama saanud kui meie saatusekaaslased omaaegsest kommunistlikust ruumist. Enamik Eesti õigusest on osa läänekristlikust kultuurist. Eesti õiguses on aga ka jäänukeid nõukogude õigussüsteemist.

Läänekristlikus kultuuriruumis lähtutakse seaduste rakendamisel eelkõige nende mõttest, eesmärgist. Idakiriku vaimses mõjusfääris otsitakse valitseja tahet. Valitsejaks võib olla keiser, klass, klikk, partei. Nii võibki üht ja sama seadusetähte eri kultuuris mõista ja rakendada risti vastupidiselt. Eestis, mis on erinevate kultuuride kokkupuute kohaks, on see selgelt märgatav.

Kui jääme Kanti ja seeläbi Lääne-Euroopa tsivilisatsiooni juurde, siis õigluse ülimuslikkust õiguse ees ei saa mõista nii, et keegi kusagil ütleb, mis on õiglane ja siis riik rakendab oma õigust.

Pole vahet, kas õigluse kuulutajaks on president, partei, veebikommentaator või mõjuka ajalehe peatoimetaja. Õigust mõistab Eestis sõltumatu kohus. Ka kohtul on lisaks professionaalsele seadusetundmisele väärtushinnangud, mis tulenevad ühiskonnas omaksvõetud arusaamadest. Seadusi võtab vastu Riigikogu, kelle arusaam õiglusest on selline nagu ühiskonnas tervikuna.

Eestis tsivilisatsioonide kokkupõrke eitamine oleks pea jaanalinnu moodi liiva alla peitmine. Juba 19. sajandi ärkamisajast teada vastuolud ei ole tänaseni kusagile kadunud ja kajastuvad tänases Eesti poliitilises elus ja majanduslikus konkurentsis. Jõukuse kasvamisega need vastuolud paradoksaalselt mitte ei vähene, vaid pahatihti isegi teravnevad. Nii nagu J. Hurt ja tema jüngrid, näevad vähemalt kolm arvestatavat Eesti erakonda Eestit läänekristliku kultuuriruumi osana. Konstitutsioonipartei ei taha sellest midagi teada ja KeRa puhul ei või milleski kindel olla. Eesti poliitikat iseloomustab tõsiasi, et lääneliku õigluseni tahetakse jõuda bütsantslike trikkide abil. Seda võib inimlikult mõista, kuid see ei saa õnnestuda.

Kuidas siis ikka väljuda idamaisest, moskoviitlikust keskkonnast, kus eneseteostuseks tuleb teada, tunda ja austada võimu? Võti on rahvuslikus infoväljas. Kui meedia täidaks oma rolli ja edastaks omaenda hinnangute asemel rohkem objektiivset teavet, oleks valijatel lihtsam otsuseid langetada.

Vaatamata 19. sajandi teise poole ulatuslikule venestamiskampaaniale, millega kaasnes maadejagamine ja õigeusu kirikute püstitamine (võrdle tänase pensionäride 700kroonise toetuse ja Lasnamäe õigeusu kirikuga), jäi enamik eesti rahvast luterlasteks. Ajupesu ei ole luterlikule kogukonnale kunagi peale läinud. Eestlane on enamasti teinud kaalutletuid ja arukaid otsuseid. Selleks peab lihtsalt olema piisavalt informatsiooni.