Börsikommentaar: 1929. aasta USA börsikrahhist

Rahvusraamatukogus filmilindilt nähtu üllatas mind oma asjalikkusega ning lasin teha koopiad tollastest leheartiklitest. Kahjuks jäi Äripäevas leheruumi napiks ning 1929. aasta Päevalehest pärit lugu jäi avaldamata. Lugu on natuke vanamoelises Eesti keeles, kuid loodetavasti õpetlik. Päris nii kõik ei läinud, nagu loo autor prognoosis. Raha kaotasid ka need, kes aktsiad ei müünud ja edasi hoidsid, lisaks järgnes börsikrahhile suur depressioon majanduses.

Ameerika börsispekulatsiooni kokkuvarisemise “tehnilised” põhjused

Kuulmata ulatusega börsikrahh New Yorgis, mida ka siinkohal mitmel puhul on ennustatud, on nüüd juba selja taga ja on veel kord heaks õppetunniks kõigile neile, kes arvasid, et eeskujulik keskpanga organisatsioon ja poliitika suudavad kõrvaldada kapitalistlikule tootmisviisile omased üldised kriisid. 1907. aasta Ameerika börsipaanika, mida puht-börsitehniliselt kirjutasid peamiselt New-Yorgi rahaturu korraldamatuse arvele, millele Wilsoni poolt loodud Federal Reserve süsteem pidi lõpu tegema, jääb lapsemänguks praeguse kokkuvarisemisega võrreldes. Tagantjärele seletavad just börsitehniliste ülevaadete kirjutajad, et Federal Reserve panga juhtiv mõju börsil olevat null ja et ta oma patenti börsispekulatsiooni taltsutamisel olevat juba demonstreerinud aasta jooksul. See väide on muidugi täitsa õige, kuid ühtlasi tuleb sellele juurde lisada, et ka ühtki teist võimu spekulatsiooni taltsutamiseks ei ole ja et sellele lõpu võivad teha ainult börsi näitelava taga nägematult tegutsevad isikuta üldmajanduslikud faktorid.

Et üldmajanduse alal juba kevadest peale ei puudunud ligineva äikese eest hoiatavaid tunnuseid, milleks eeskätt oli ülemaailmne hindade tasapinna langemine, on ainult tõenduseks, kui paratamatult pime on aktsiabörs. Kursivahe spekulante ei suutnud hoiatada ei objektiivsed tunnused väljaspool börsi, ei ka paar kõuekärgatust börsil enesel aasta jooksul, ja nii tuli lõppvaatus, nagu selle kriisi teoreetikud juba ammu on ette ära määranud, ühel mustal sügisesel päeval.

Kursside kokkuvarisemine börsil 1-2 päeva jooksul on muidugi puht-börsitehniline nähe ja tema mehhanism on üldiselt järgmine. Kui spekulatsiooni psühhoos on saanud üldiseks ja ulatunud ka kõige väiksemate rahakogujate ringkondadesse, mille eest muidugi maaklerfirmad järelejätmatult tsirkulaaride uputusega ja suurte kasude lubamisega hoolt kannavad, et siis koguneb nn. vaba kapital kõik börsile. Mida rohkem aktsiad ostetakse, seda rohkem nende hinnad tõusevad ja varsti kaob igasugune mõistlik vahekord aktsiate hinna ja neilt loodetavate dividendide vahel ja spekulant hakkab kalkuleerima ainult uutest kursside tõusudest tekkivate vahekasudega. Ikka suurem ja suurem osa aktsiatest läheb nimeliselt väljaspool börsi seisvate omanikkude kätte ning ostunäljaseid varustavad suured finantsrühmad ja pangad oma tagavaradest. Müües aktsiad nende hindade tõusu ajal muretsevad ühtlasi need “seesmised” finants-kuningad vaba raha, mida oma klientidele aktsiate ostmiseks on-call arvete kaudu ikka kõrgemale tõusvate protsentide eest välja laenata.

Ainult loogika ja psühholoogia seisukohalt hinnatuna võiks see mäng olla ju ilma lõputa, kuid majanduslikult ja “börsitehniliselt” on tal paratamatu lõpp ette kirjutatud. Pankadel lõpeb nimelt ära võimalus ikka kõrgemate hindade eest käest kätte käivate aktsiate müüjaid finantseerida. See on ajajärk enne kokkulangemist, mil “päevane raha” (mis päevast päeva maaklerite kasutada antakse) kalliks läheb. Suvel maksti selle eest New Yorgis üksvahe juba 15 ja enam protsenti. Kõrge protsent tõmbas sel puhul üle maailma vaba raha New Yorki ja sealsete börsi-operatsioonide finantseerimine libises nii kohalikkude pankade käest era-rahameeste kätte. Juba juuli lõpuks oli Federal Reserve panga liikmete-pankade poolt väärtpaberite alla antud laenude üldsumma 5,8 miljardit dollari suuruses pankade eneste poolt antud ainult 1,2 miljardit, kuna väljaspool New Yorki asuvate Ameerika pankade ülesandel ja arvel oli antud 1,6 miljardit ja “teiste” arvel 3 miljardit. “Teiste” all tuleb mõista rahvusvahelist suurfinantsi, ja et just see spekulatsiooni viimase staadiumi finantseeris, järgneb asjaolult, et laenud “teiste” arvel aasta jooksul juulist juulini kasvasid mitte vähem kui 1,2 miljardit dollari võrra üldisest kasvamisest 1,6 miljardi.

Kuid ka erarahadel oli lõpp, seda enam, et teiste maade keskpangad diskontoprotsendi tõstmisega püüdsid New Yorgi kolinud rahasid tagasi tõmmata. Spekulatsioon võis aga elada ainult kasvavate hindade ja läbikäikude juures ja iga seisak tähendas tekkinud olukorras kadu, sest aktsiate hinnad olid ennem juba kaugele üles kruvitud, et nad vähemalt veel 3 protsenti investeeritud kapitalilt andsid, kuna aga laenatud raha eest, millega nad olid ostetud, tuli maksta 8, 9 ja vahel ka 15%. Kui nüüd seesuguses olukorras, kus kõik viimase võimaluseni on täis ostetud, aktsiad ka väheselgi mõõdul hakatakse realiseerima, et saada vaba raha muudeks operatsioonideks, on kaardimajakese kokkulangemine möödapääsmatu.

Selleks väliseks põhjuseks on harilikult sügisene põllumajandussaaduste realiseerimise ajajärk, kus maa raha tarvitab, ja seepärast ei ole harilikult suvised juhuslikud nõksatused börsidel kunagi katastroofilised, vaid katastroofiks muutuvad nad sügisel. Kui nüüd esimene samm aktsiatest saadud kasude realiseerimisel oli tehtud, ja aktsiate hinnad vähe langesid, siis oli see üldiseks signaaliks, et nüüd nähtavasti on viimane aeg oma teenitud kasusid aktsiate müügi teel realiseerida. Nende müükide teostamisel tuli avalikuks, et ostjad ennast kõik nii täis on ostnud, et nad edasi osta ei suuda, ja kursid hakkasid peadpööritava kiirusega langema. Sellel silmapilgul jõuavad oma kasusid veel realiseerida kõige paremal juhtumil börsi “seesmised” ringkonnad. Väljaspool börsi seisvad spekulandid, kes börsispekulatsioonidesse on pannud ainult oma hoiukopikad, saavad kokkuvarisemisest alles siis teada, kui see juba hilja on. Siis algab nende arvete realiseerimine või eksekuteerimine, nagu seda börsi keeles nimetatakse, ning siis tuleb alles õige must päev. Niisugune spekulant ostab nimelt paberid oma maakleri juures on-call arve kaudu, st. ta maksab ainult riskeeriva osa ostetava paberi väärtusest, kuna muu osa temale maakler laenuks annab, kes ise need paberid raha saamiseks pankadesse pandib. Kui nüüd kursi langemise tagajärjel spekulandi kate maakleri juures on vähenenud, siis teatakse temale, et ta seda katet peab suurendama, samuti nagu seda ka maakler omakorda pangas peab tegema. See katte suurendamine ei ole aga spekulandil võimalik, sest et temal selleks vaba raha puudub. Tagajärg on, et tema aktsiad börsil sunniviisil müüakse. Sunniviisiliste müükide algus ongi must päev. Ostjad ei ole kuskil ja pakkujaid tuleb järjest juurde, sest et ikka uued kliendid kursside langemiste tagajärjel eksekuteerimisele tulevad. Sealjuures on siis õnn, kui maaklerid ka ainult oma nahka päästa suudavad ja pankadele ülesöeldavad laenud tasuvad.

Kui nõrgad spekulandid, st publik, eksekuteeritud on, algab suurfinantsisti poolt nn. seisukorra päästmine. Praegu, kus kursid täiesti maa ligi on löödud, seletavad Morganid, Rockefellerid ja nende pangad, et nad ostma hakkavad. Nemad ostavad rahadega, mis maakleritelt, st välistelt spekulantidelt sisse on nõutud, ja aktsiad kogunevad uuesti odavama hinnaga suurfinantsisti kätte, kus nad oma ringkäiku uuesti võivad alata, st tõusvate hindadega publiku kätte minna, et krahhi järele uuesti tagasi voolata nende kätte, kes on nende tegelikud valitsejad. Ameerikas, kus kogu nende nähete statistiline pilt eriti selge on, võib alati näha, kuidas suurpankade portfellid aktsiatest tühjenevad sedamööda, kuidas nende hinnad tõusevad ja kuidas need portfellid uuesti täituvad pärast kokkuvarisemist. Kannataja on kogu selle ringvoolu juures publik, ning nähe ise on üks lugematutest kapitali kontsentratsiooni protsessidest.

Börsi “tehniline seisukord” paraneb krahhi järel õige pea, sest niipea kui nõrgad spekulandid on kõrvaldatud ja nende spekulatsioonihimu kauaks ajaks võõrutatud, et neile ühtlasi võimalust anda raha koguda, tekib börsil rahaküllus, kapitali protsenti läheb alla ja mäng võib uuesti alata.

Käesoleval juhul sündis see eriti kiiresti. Vaevalt on New Yorgis ja sealjuures ka teistel börsidel kõuekärakad käinud, kui keskpangad üks teise järel diskontoprotsenti alandama tõttasid. Nii alandas London protsenti 6 ½ pealt 6 peale 31. oktoobril, New York 31. oktoobril 6 pealt 5 peale jne. Kui suure ulatusega publiku eksekuteerimised “mustal neljapäeval” ja pärast seda olid, näitas asjalugu, et ühe nädala jooksul, 24. okt kuni 31 okt, langesid börsimaaklerite laenud pankadelt 6,6 miljardi dollari pealt 5,5 miljardi dollari peale ehk ennekuulmata summa võrra, ja nädala jooksul kuni 25 oktoobrini langes 30 tähtsama aktsia keskmine hind 342 dollari pealt 299 peale, ning on pärast seda veelgi langenud. Sellest võib muidugi ka umbkaudu pildi saada kubliku kaotuste kohta.

Ei tohi ka sel puhul mitte silmast minna lasta, et Ameerika ajalehtede kalkulatsioonid kümnetest miljarditest dollaritest ulatuvate kaotuste kohta börsil, kus siis Rockefellerite ja teiste kaotused eriti suurtena paistavad, on pettepilt. Tegelikult kaotavad ainult need, kes paanika ajal sunnitud on oma kallilt ostetud aktsiad odavamalt realiseerima. Need, kes neid müüma ei ole sunnitud ja paremaid aegu võivad oodata, ei kaota midagi, võivad aga ostes võita. Kui New Yorgi börsil koteeritavate aktsiate üldhind mõne päevaga paarkümmend protsenti langes ja aktsiate üldväärtus sellega mitu miljardit dollarit vähenes, siis ei kaotanud need vabrikud, laevandused, raudteed jne., mida need aktsiad esindavad, ometi sentigi oma tõelisest väärtusest ja rahvamajanduslikust tähtsusest.

Vaatamata sellele, et börsi ringkondades äärmist optimismi avaldatakse ja uusi langusi ei kardeta, tuleb silmas pidada, et ka praeguselgi korral näiteks New Yorgis aktsiad nende langenud hindade juures ometi ainult 4-6% kannatavad, mis on vähe, vähemalt nii kaua, kui päevase raha hind ei lange alla 6%.

Autor: 1706-aripaev