Aafrika liinibussides relvis valvurid

Seljakotirändurite hulgas on populaarne teekond Egiptusest Lõuna-Aafrikasse. Olen aastate jooksul läbinud seda marsruuti etappide kaupa. 2004 sõitsin ühiskondliku transpordiga Kairost Etioopiasse Addis Abebasse, mullu Addis Abebast Uganda pealinna Kampalasse.

Hoolimata auklikul asfaldil hüplevatest kitsedest, lonkivatest lehmakarjadest ja tolknevatest jalakäijatest oli Etioopia-Keenia piirilinna Moyalesse viiv maantee riigi parimaid, jõgedele on seal ehitatud ka sillad. Kohati oli asfalt isegi nii sile, et külanaised said seal kohviube kuivatada.

Buss oli Aafrika mõistes mugav, kuigi marki ja valmistamise sajandit ei õnnestunud mul tuvastada. Istusin peaaegu bussijuhi kõrval ja nautisin vaateid. Tänu kiirele bussile ja heale maanteele kulub Addis Abebast Moyalesse jõudmiseks poolteist päeva.

Meie ööbimispeatuses Dilla asulas leidsin hotelli kohe bussijaama kõrval, baari tagahoovis oli piklik hoone kümmekonna kõrvuti uksega.

Toas olid katkise moskiitovõrguga kaetud voodi padja, teki ja linaga ning tool. Hinna järgi - 16 birri ehk 24 krooni - sain aru, et kuskil on ka dušš. Pärimise peale juhatas peremees mind katkisse kuuri. Roigastest seina taga oli väike tsementpõrandaga ruum, nurgas ämber veega ja küünal ning tikutoos.

Veidi enne päikesetõusu kogunesid reisijad Dilla bussijaama ja sõit jätkus. Üheksa tunniga jõudsime Moyalesse ning asfalt lõppes, lohutuseks ilmus mobiililevi (Etioopias Eesti mobiilidel roaming puudub).

Etioopia poolel tuli esmalt käia migratsiooniametnike juures ning seejärel tollis. Formaalsused sujusid eba-aafrikalikult kiiresti ka Keenia poolel. Kuulsin ühelt India kodanikult, et temal oli probleeme kehvema kvaliteediga templiga passis. Kümne dollari eest paranes templi kvaliteet siiski oluliselt.

Ametlikke valuutavahetusi polnud Moyales enam lahti ja kuna pidin varahommikul edasi sõitma, pöördusin mitteametlike rahavahetajate poole. Ühe kohaliku nn giidiga käisime läbi hulga poode ja muid urkaid, kuid huvi minu vastu oli lahjavõitu. Lõpuks leidsime huvilised, kes aga äri alla saja dollari ei tunnistanud. Mul polnud valikut ning sain vastu 6000 Keenia šillingit.

Mõtlesin, et sellise rahahulga omanik võiks omale mõne õlle lubada ja asusin moslemiasulas kõrtsi otsima. Hädast aitas välja kohalik, kes juhatas mind eliitbaari kõrvaltänavas, mis oli soliidne ning seal istus tõesti kohalik kõrgkiht. Kui hakkasin miljööd ja tantsusammul liikuvaid ettekandjaid videokaameraga jäädvustama, astusid ligi paar väga ümmarguse peaga kandilist ning soovitasid selle tegevuse lõpetada.

Hiljem istus minu lauda kohalik kriminaalpolitseinik ja võisin filmimist jätkata.

Hommikul nautisin ühes Moyale söögikohas kohvi ning laadisin mobiili (hotellis see küünlaga ei õnnestunud). Kaheksa paiku kogunesid keskväljakule džiibid ja veoautod ning hakkasid reisijaid peale võtma. Õnnestus saada koht vanale Landroverile lahtisesse kasti, kus olid istepingid kuue reisija jaoks.

Seejärel kogunesid autod tõkkepuu taha, kus kontrolliti reisijate dokumente ning kell üheksa hakkas autokolonn relvastatud meeste saatel liikuma - selles Keenia piirkonnas liigub relvastatud bandiite.

Mul vedas, minu autos oli ainult 16 reisijat. Ka pagasit polnud ülemäära, ainult paar 50kilost suhkrukotti ja mõned kanistrid (20 l). Pagasi paigutus jättis istujatele vähe ruumi ning igast august läbi sõites vahetusid pagasi ja reisijate asukohad.

Kasti kohal oleval metallkarkassil istusid kolm automaatidega meest. Üks neist andis automaadi all oleva reisija kätte ja jäi õrrele tukkuma. Ilmselt jäi ka teine sõdur tukkuma, sest veidi aja pärast kukkus automaat ühele reisijale pähe. Nüüd taipas ka teine sõdur relva reisijate kätte anda.

Džiip vuras savanni auklikul ja mudasel pinnasteel ning ma ei saanud aru, kuidas sellise rappumise juures on võimalik magada. Ilmselt oli tegemist kogenud reisijatega, sest tukkuma jäi ka kastis pingil istuv automaadiga reisija.

Üldse oli kastis tore seltskond, eriti värvikas oli üks somaallane, kes näris pidevalt Etioopias kasvavat narkootilist taime chatt'i. Tüüp meeldis ka kõigile sõjaväe kontrollpostidele, sest ta tiriti iga kord kastist välja täiendavale kontrollile. Kartsin, et ta lastakse maha, kuid nagu hiljem selgus, pidi ta oma isikut mõningate rahatähtedega tõestama.

Mida rohkem autojuht somaallase pakutud chatt'i mälus, seda kõvemaks läks kabiinis muusika ja suuremaks auto kiirus. Aeg-ajalt vilksatasid tee ääres gasellid, jänesed, vöötoravad ja jaanalinnud.

Hommikul leidsin küla vahelt veoauto, mis alustas teekonda Isiolo poole ja sain juhiga kaubale. Istusin suhkrukottide otsa ja sõit algas. Autol oli torudest karkass kattepresendi jaoks, enamik reisijaid eelistas istuda torudel. Üleval avanes hea vaade üllatavalt vaheldusrikkale ümbrusele. Külades võis näha värvikaid samburu rahva esindajaid.

Lonely Planeti järgi sõidab veoauto Marsabitist Isiolosse seitse tundi, meil kulus 16. Näiteks ei kasutanud autojuht kummi purunedes tagavararatast, vaid lappis sisekummi.

Hommikul lükkasid reisijad bussi käima ning alustasime sõitu Kenya pealinna. Hoolimata keskmise tugevusega uriinilõhnast oli buss mugav ja vaated ilusad. Karjamaadel sõid mustavalgekirjud lehmad ja eemalt paistis Keenia mägi. Sõit Nairobisse kulges kiiresti, kumm ei läinudki katki ja ka kütus sai otsa ainult korra.

Autor: Arne Uusjärv