100aastane tööriist päästab meistri hädast

"Kuigi vanad saed on asendunud moodsate tikk- ja ketassaagidega, siis höövlid-peitlid on meil kogu aeg kasutuses," räägib vana mööbli restaureerimisega tegeleva ASi Tsunftijänes omanik Mati Raal. "Kui on vaja asendada vana kapi või kummuti käsitsi hööveldatud põhjalauad, siis loomulikult saavad ka uued lauad käsihöövliga üle käidud, höövelpingist tulnud laud mõjuks ju võltsina."

Jutu kinnituseks juhatab Mati kuulaja töötoa seina äärde, kus kümneid peitleid reas rippumas. Nii mitmedki on siin tuntud "Rootsi kala" märki kandvad, just neid on puutöötegijate hulgas peetud viimase sajandi parimateks.

Leida võib siit ka laia Peugeot' firma peitli, mis viib mõttele, et kui ka sama ettevõtte autod sajandi möödudes nii head välja näeksid, oleksid prantslased lisaks veinile-juustule tõesti ka tublid autotootjad.

Aastatega on Mati Raalile tekkinud oma höövlikogu, milles tänaseks vähemalt üle saja profiilhöövli. "Tegelikult on neid niipalju erinevaid, põhimõtteliselt oli igal meistril oma profiil, mida ta kasutas. Nõnda võiks neid kokku ostma jäädagi. Nii lisandubki neid põhiliselt siis, kui mõni huvitava kuju või kaunistustega tööriist pihku juhtub," lisab Raal.

Tõsi, lihtne ja praktiline tööriist on nii mõnigi kord saanud hämmastavalt kauni kuju ja välimuse. Selle kinnituseks on Matil näidata kaunist barokkhöövlit, kus esimene käepide linnukujuliseks voolitud ja höövlitera kinnihoidvale puukeelele on lõigatud süda. Või siis peenelt nikerdatud käepide käsisaele.

"Kui taludes kasutatavad tööriistad olid enamikus lihtsad, võib siiski leida huvitavaid erandeid," räägib Mati ja näitab ühte laudadele kumeruse andmiseks mõeldud töövahendit, mille käepidemele on põletatud lillemotiiv.

Väikese höövli kõrvale on Matil panna aga ka ligi pooleteistmeetrise pikkusega kahemehehöövel, mille maast lahtisaamisega on juba parajalt tegu, rääkimata siis, et sellega päev otsa mööda laudu-palke edasi tagasi nühkida.

Huvitavad on ka erineva kujuga raamsaed. "Ka nende hulgas võib näha graatsilisi olendeid, nagu näiteks see kujult prantsuspärast raamsaagi meenutav tööriist, mida kasutati arvatavalt metsatöödel," selgitab Raal.

Metsatöödel sellepärast, et sae hammastik on tehtud just toore puidu saagimiseks. Madalamad saehambad vahelduvad ühe pikemaga, see aitab tekkiva puupuru sae teelt välja viia ja nii on ka kergem saagida.

Ühe huvitava kujuga raamsae kohta on Raalil näidata gravüüre, mis pärinevad ilmselt XVIII sajandist. Neilt on näha, et sellist saagi kasutasid tislerid juba toona, küll siis kahekesi, küll ka üksi saagimiseks. "Eks ta oli praeguse lintsae eelkäija," arvab Mati.

Samas hoiatab Mati, et kogu selle töövahendite rohkuse juures, mida puutöömeistrid vanasti kasutasid, olid kasutusel ka erinevad nimed.

"Nii peab veel tänagi olema ettevaatlik mõnda vanemat nime kasutades, sest ikka on keegi, kes teab seda töövahendit hoopis teise nimega, mine siis võta kinni, kellel lõpuks õigus," muigab ta.

Veel sajand-poolteist tagasi tehti taludes lihtsamad puutööd alati ise.

Peremehel oleks olnud häbi ju tunnistada, et ta lihtsa laua või kapsatünniga hakkama ei saa. Samuti tähendas see rahalist kokkuhoidu.

Vaid väiksemaid ja keerukamaid puunõusid osteti laatadelt, kus tuntumateks tegijateks olid Avinurme meistrid.

Keerulisemaks tööks oli vankri valmistamine, mille kõik osad algselt puust tehti, hiljem saadi abi ka sepalt. Mõni nutikam ja ettevõtlikum meisterdas koju ka treipingi, mida aeti ringi ligi kahemeetrise hooratta abil.

Enamik tööriistadestki oli omavalmistatud, poest osteti vaid puurid, viilid, ehk siis see, mida ise valmistada ei saanud.

Tööriistu välja ei laenutatud ja kadumise ja segimineku vältimiseks olid näiteks höövlitel mõnikord peal ka peremärgid, või omaniku initsiaalid.

Kui ülemöödunud sajandi teises pooles hakati seinistele rehetaredele ka akendega kambreid juurde ehitama või siis uusi elumaju püstitama, tekkis ka maal suurem vajadus saetud lauamaterjali järele.

Palju kulus lauamaterjali ka saartel, kus vajati purjekate ja paatide ehituseks plankusid.

Kuna veejõul töötavad saeveskid veel kogu vajaminevat puumaterjali valmistada ei jõudnud ja pealegi oli see kallis, siis siinkohal tulid appi pika lauasaega palke laudadeks lõikavad töömehed.

Tihti olid nendeks venelased, keda kohati ka saevenelasteks kutsuti ja saarlased, kes selle tööga mandril lisaraha teenimas käisid. Hiljem võtsid ameti üle ka mõned kohalikud noormehed, kes saega külast külla rändasid.

Vanemal ajal saetud palke koguni kolme mehega, üks üleval ja kaks all saagi sikutamas. Hiljem jäi see siiski kahe mehe tööks. Päevas saetud sedasi keskmiselt 50-60 jooksvat meetrit palki.

Saagimine toimus kõrgetel pukkjalgadele ja laua paksused märgiti palgile tahmanööri abil. Ega see alumise saagija töö vist eriti magus polnud, saepuru sadas ju pidevalt pähe ja kraevahele.

Käsitsi lauasaagimine lõppes saeveskite levikuga möödunud sajandi 20-30nendatel.

Leides maakodu pööningut või aita koristades mõne kummalise ja nimetu tööriista, ei maksa rutata selle minemaviskamisega.

Suuremad höövlid, raamsaed, puuhaamrid jne sobivad kindlasti kaunistamaks kodust töötuba või siis maakodu interjööri.

Eriti stiilne on minu arvates vana tisleritööpink. Ühe sellise sikutasin ma eelmisel aastal endale koju, kus pärast korralikku pesu ja linaõliga töötlemist sai sellest arvutilaud.

Eriti mugav oli paigutada kõik põrandal vedelenud kaablid ja modem lauajalgade vahelisse renni, kuhu muidu käisid tööriistad.