Ehmatavad kohtumised ämblike ja skorpionidega

Kui senini olin hirmu nende väikeste loomakeste ees naljakaks pidanud, siis Horvaatia elumajas kohatud ämblikud ajasid küll hirmu nahka. Nende majas sageli kohatud ämblike keha oli umbes sentimeetrise läbimõõduga ning nad olid paksude karvaste jalgadega, meenutades tarantleid.

Ootamatu oli, et neid nägi toas kõige ettearvamatumates paikades. Näiteks tõstsin hommikul köögis leivakotti ja selle all kükitas ämblik, mis mõneks ajaks söögiisu ära ehmatas. Või siis võtsin kapist asju ning ämblik sibas selle sügavustesse, jättes pikaks ajaks hirmutunde kapi avamisel - ju ta on veel seal kusagil.

Teinekord kardinaid üles riputades oleksin kardinapuu küljes olnud ämblikust peaaegu kinni võtnud. Enne magamaminekut laes nähtud ja putku pistnud ämbliku edasisest teekonnast oli aga aju kiirelt mõtlemas ning leidsin end padja ja teki alla vaatamas, et äkki on ta juba seal. Selline kõrgendatud valmisolek majas ämblikega kohtumiseks oli ikka olemas ning imestama pani, kuidas neid loomakesi pidevalt juurde tuli. Terrassinurgas kõrgel laes märkasin ühel päeval kükitamas suurimat ämblikku, keda iial kohanud. Kuna ta oli kõrgel, ei õnnestunud teda lähemalt uurida. Aeg-ajalt vaatasin, kas ta on ikka alles, loom püsis seal liikumatult paar päeva.

Kord hommikul terrassiust avades märkasin aga enda pea kohal ukseavas sedasama suurt ämblikku. Vaatepilt pani südame ehmatusest tõsiselt põksuma ning imestama, kui suur ta on, ning mõtlema, et äkki on neid toas veel ... Kuna ämblik kükitas liikumatult ukseavas, otsustasin julguse kokku võtta ja imeelukat pildistada. Kuigi käed värisesid ja väga lähedale ei julgenud kaamerat panna, sain foto siiski kätte. Huvitav, et ta silmad helendasid mõnel pildil kui kassisilmad. Kui lähemalt vaadata, on ta tiigrimustri moodi pruunika värvusega aukartust äratava välimusega pontsakas ämblik. Ümmarguse ja koguka tagakehaga, koos jalgadega kusagil viie sentimeetri suurune. Võtsin julguse kokku ja pühkisin ta harjaga ämbrisse ja seejärel viisin võimalikult kaugele põõsastesse, et ehk ei tule ta sealt tagasi.

Soojuse ja kevade saabumisega ilmus maja juurde aga veel tegelasi. Ühel kevadhommikul terrassiust avades ja jalanõusid jalga pannes märkasin kinga all skorpioni, ehmudes seepeale nii, et ärkamiseks polnud hommikukohvi vajagi. Esimene kohtumine skorpioniga oli emotsiooniderohke, ühest küljest muidugi suur ehmatus, teisest küljest on väga huvitav kohata looduses seda palju kardetud loomakest.

Teadsin, et Horvaatias elavad skorpionid pole inimesele mürgised, kuid olin ka kuulnud, et nende nõelapiste pidi ohutusest hoolimata väga valus olema. Samas oli uudishimu skorpioni lähemalt vaadata, seega panin ta ämbrisse ning uurisin teda ja tema liikumist, seda muidugi ka fotole jäädvustades. Seejärel viisin ta kaugemale ning poetasin naabrite aianurka, ehk seal on tal rahulikum elu ning ta ei kipu tagasi.

Pärast seda kohtumist hakkasin hommikuti väljas asjade alla piiluma, sest neile meeldib just esemete alla peitu pugeda. Nii mõnigi kord sai veel skorpione terrassil kohatud. Jalanõusid ei julgenud enam välja jätta ja ikka oli teravdatud valmisolek, et kusagil võib skorpione olla. Loomasõbrana võib aga ära harjuda, et läheduses elavad ka skorpionid ning et peab lihtsalt tähelepanelik olema.

Kõige ehmatavam kohtumine oli aga ükskord vannitoas: avastasin, et vaid mõne sentimeetri kaugusel jalutab minu poole skorpion. Selline kohtumine oli juba äärmustesse kiskuv. Mõte jooksis kohe, et kuidas ta sisse sai. Pärast seda ei julgenud enam õhtuti terrassiust lahti hoida ning silmad otsisid pidevalt skorpione. Ega eestlastest külalistele julgenud öeldagi, mis loomakesi majas kohata võib, hiljem oli neil muidugi ehmatav kuulda.

Tartu Ülikooli putukaökoloogi Tiit Tederi sõnul kuulub minu kohatud skorpion pea 100% tõenäosusega perekonda Euscorpius. Horvaatiast on leitud viite liiki skorpione ja kõik nad kuuluvad samasse perekonda. Eestikeelset nime sellel perekonnal ei ole. Paraku liigi osas on võimalusi mitu ning osa liike on üksteisega väga sarnased ning eristamine toimub väikeste, piltidel mittenähtavate tunnuste alusel.

Suurima Horvaatias kohatud ämbliku kohta ei osanud Teder liiki kindlalt määratleda. Teder lisas, et Eestiski on ämblikke ligi pool tuhat ja ka neid ei tunta eriti. Lõuna-Euroopa poole minnes on ämblikke aga veel hulga rohkem ning Euroopa mastaabis ei teata nendest suurt midagi.

Tänu suurele vastupidavusele on skorpionid asustanud väga erinevaid elupaiku, nagu kõrbed, troopilised vihmametsad, mäed ja koopad. Uuritud on, et skorpionid võivad elada üle tugeva kiirguse, isegi nii tugeva, kui vallandub tuumapommi plahvatusel.

Enamiku skorpioniliikide mürk on inimesele peaaegu ohutu, põhjustades valu, tuimust või turset. Skorpioniliik, kes on põhjustanud enim inimese surmaga lõppevaid nõelamisi, on Põhja-Aafrikas elav Androctonus australis. Skorpioni nõelamisse surevad tavaliselt lapsed, vanurid või haiged, sest skorpionid üldiselt ei jõua väljastada nii palju mürki, mis tapaks terve täiskasvanud inimese. Mõningatel inimestel võib tekkida allergiline reaktsioon mõne skorpioniliigi mürgile ning see võib küll surmaga lõppeda.

Skorpionid on siiski arglikud ning inimese lähenedes jooksevad pigem putku või seisavad liikumatult, vaid saagi püüdmiseks või enesekaitseks võtavad käiku oma relva. Huvitav on, et mitmed skorpioniliigid helendavad luminestsentsvalgust nagu valge T-särk ööklubis, et arvatavalt putukaid ligi meelitada.

Euscorpius'e perekonda kuuluvad skorpionid elavad paljudes Kesk- ja Lõuna-Euroopa riikides, Põhja-Aafrikas, mõningates Põhja-, Lõuna- ja Kesk-Ameerika riikides ning Aasias. Juhuslikke kohtumisi selle perekonna skorpionidega on olnud ka väljaspool nende looduslikke elupiirkondi, nagu Saksamaal, Hollandis, Taanis, Norras ja Rootsis.

Euscorpius'e perekonna skorpionide mürk on kahjutu. Väiksematel liikidel valmistab raskusi isegi nõelaga inimnahast läbi torkamine, kuigi mõned allikad räägivad üksikute liikide nõelapiste suurest valulikkusest.

Foobia on tugev ja põhjendamatu hirm mingi kindla olukorra, nähtuse või elusolendi ees, mida enamik inimesi ei karda. Küllalt levinud on näiteks hirm pimeduse, kõrguse, lendamise, väikeste kinniste ruumide või vere nägemise ees. Tihti kardetakse hiiri või ämblikke (aracnophobia).

Kui inimesel on võimalik kerge vaevaga kardetud asjaoludest hoiduda, ei pruugi foobia olemasolu toimetulekut oluliselt segada. Haigusliku foobia puhul on ärevus nii tugev ja enesetunne kardetud olukorra ees ebameeldiv sellisel määral, et kokkupuudet selle situatsiooniga välditakse iga hinna eest. Vältimine aga omakorda võimendab hirmu.

Allikas: www.inimene.ee

Fotod: Sigrid Suu

Autor: Sigrid Suu