Elisabeth peab end suureks laristajaks

17aastane Tallinna Pirita Majandusgümnaasiumis õppiv Elisabeth Heinsalu saab emalt iga kuu taskuraha, küll mitte kindla summana. Rohkem kui 200 krooni nädalas ei tihka neiu niisama kulutamiseks küsida.

Taskuraha kantakse kas Elisabethi pangakontole või antakse sularahas, kõik oleneb sellest, kas vanematel on sularaha või mitte. Elisabeth ise eelistab kanda kaasas sularaha, sest igal pool pole kaardiga võimalik maksta ning ka Sampo panga automaate, mida neiu kasutab, ei ole just palju.

Elisabeth teenib lisaraha tooteesitlejana. Selle töö kavatseb neiu arvatavasti peagi lõpetada. Käsil on gümnaasiumi lõpuklass ja hoolimata sellest, et seda tööd tuleb harva teha, napib selleks lihtsalt aega.

Suurem hulk tüdruku rahast kulubki kohvikutes käimisele, riietele, transpordile ning meelelahutusele.

Elisabethil transpordi- ja meelelahutuskulud katavad tavaliselt vanemad, ent mõnikord juhtub ka seda, et neiul tuleb ise maksta. Erinevate ürituste ja klassiekskursioonide jaoks, mida taskuraha eest pole võimalik tasuda, küsib neiu vanematelt raha juurde.

Elisabeth peab ennast absoluutseks laristajaks, sest raha kokkuhoidmine ei ole tema jaoks kerge. "Pealegi, elatakse ju vaid üks kord - mis ma ikka säästan, parem juba maksimaalselt lõbutseda," ütleb tüdruk ise.

Allahindlusi Elisabeth väga ei jälgi. Mõnikord harva sattub ta allahindluste ajal kaubanduskeskustesse. Hea on osta ilusaid asju poole odavamalt kui muidu. Enamasti eelistab tüdruk siiski head kvaliteeti madalale hinnale.

Autor: Katharina Toomemets