Petta saanud koduostjad nõuavad Kiili vallalt tuge

Asfaltteede asemel on tolmavad ja kohati ehitusprügist tehtud teed, mis on kevadel ja sügisel madalamale autole sama hästi kui läbimatud. Isegi kanalisatsiooni neil pole, sest lubatud biopuhasti ei tööta ning sibiauto peab selle mahutit korra kuus tühjendamas käima, kirjutas Tarbija 24.

Kolm aastat hiljem ootavad elanikud ikka Majakeskuse lubatud haljasalasid, spordiväljakuid, pisikest kirikut, siledaid teid ja puhast keskkonda. Asfaltteede asemel on tolmavad ja kohati ehitusprügist tehtud teed, mis on kevadel ja sügisel madalamale autole sama hästi kui läbimatud. Isegi kanalisatsiooni neil pole, sest lubatud biopuhasti ei tööta ning sibiauto peab selle mahutit korra kuus tühjendamas käima.

«Märjal ajal tuli tee peal sõites vesi autosse sisse,» meenutas kohalik elanik Tiit Kariste, kes iga päev lehmarada meenutavat sõiduteed kasutab. «Meie oleme siiski läbi pääsenud, aga mõnel inimesel pole koduni mingit teed. Niisamuti sõidavadki, üle põllu.»

Ometi oli enamikul esimestest krundiostjatest lepingus selge sõnaga märgitud, et makstud raha eest saavad nad krundi, kuhu hiljemalt 2005. aastal saab sõita valgustatud asfaltteed mööda. Keegi ei osanud oodata aastal 2007 prügifirma hoiatuskirju, milles ähvardati läbimatute teede tõttu prügivedu üldse katkestada.

Väike firma Majakeskus ei olnudki 30-hektarilise maa-ala omanik, vaid üksnes arendaja, kes kavatses Jüri Rattasepale kuulunud maa-ala kruntideks müümiseks n-ö ette valmistada – detailplaneeringu järgi pidi rajatama teed, tehnovõrgud ja kõik muud lubatud mugavused, et kinnisvara ostjale atraktiivseks teha.

Väike firma, kel omal hinge taga õige napilt, ei äratanud aga pankades usaldust ning lõpuks oli Majakeskus sunnitud müüma kolmeosalise arendusprojekti suurele Kaanon Kinnisvarale. Majakeskus lubas teede aluspõhja välja ehitada, et Kaanon saaks rajada sinna tolmuvabad teed. See pole sugugi sama mis asfalttee. Ent praegu ei lookle majade vahel kumbagi.