Uuenenud pipraline

Porsche Cayenne'i mudeliuuendus ei teinud populaarsest sportmaasturist täiesti uut sõidukit, vaid lisas populaarsele SUV-le täiendavat särtsu.

Särtsu ehk hobujõudu lisandus sõna otseses mõttes: soov vähendada kütusekulu ja muuta väljalaskegaaside sisu puhtamaks sundisid Porschet esmakordselt firma seeriaautode ajaloos kasutama kütuse otsesissepritset.

Kütusekulu on tõesti väiksem ja väljalaskegaasidki puhtamad, kuid Porschele kohase boonusena lisandus mootoritele töömahtu ja kapaga hobujõude.

Vajutus gaasipedaalile toob töömahust sõltumata kaasa ühtlase kiirenduse voo.

Vaid kõige väiksem jõuallikas, milleks on 3,6-liitrine V6, muutub "porschelikku" sõidustiili harrastades käredahäälseks ja annab oma olemasolust liialt valjult märku. Sõltuvalt autoomanikust on see Cayenne'i omamise boonus kas tüütav või nauditav.

Mudelivaliku radikaalseim jõuallikas on aga kindlasti Cayenne Turbol.

Kiirustel, kus tavaauto vaikselt manduvaks astmaatikuks hakkab, on Turbo spidomeetriskaalal veel vähemalt 100 ühikut arenguruumi. Ja seda 2,4tonnise kaalu juures!

See 2,4 tonni on aga ka suurim ohuallikas, millega Cayenne piloot suurematel kiirustel arvestama peab. Kuigi tegu on Porschega, ei tule ülijäiga sportvedrustuse kasutamine elementaarse sõidumugavuse säilitamiseks kõne alla.

Päästeingliks on lühendi PDCC ehk Porsche Dynamic Chassis Control taha varjuv hüdraulikasüsteem.

Tänu sellele meenutab Cayenne oma kere asendi poolest kurvides pigem karti ehk kere ei kaldu. Sõidumugavust suurendaval süsteemil on ainult üks miinus: hüdraulika on saadaval ainuüksi lisavarustusena ja koos õhkvedrustusega.

Cayenne'i niigi küllaltki kogukale hinnale toob see aga veelgi lisa.