Seadus kohustab maksma puhkusetasu enne puhkust

Sageli tahab töötaja saada osa puhkuseraha pärast puhkuselt tulekut. Põhjus - et mitte kogu puhkuseraha ära kulutada ja jätta raha elamiseks ka pärast puhkuse lõppu.

Töötaja põhjendus on inimlik, kuid seaduse eesmärk ei ole distsiplineerida töötajat puhkuseraha säästvalt kulutama. Puhkuseseadus kohustab tööandjat maksma töötajale puhkusetasu hiljemalt eelviimasel tööpäeval enne puhkuse algust.

Puhkusetasu makstakse kõigi puhkusepäevade eest. Seadus lubab erandina maksta puhkusetasu kahes osas neile töötajatele, kellele on ette nähtud kuni 56päevane puhkus ja kui selline tingimus on kollektiivlepingus. Sellisel juhul makstakse vähemalt pool puhkusetasu hiljemalt eelviimasel tööpäeval enne puhkuse algust ja teine osa kollektiivlepinguga kokku lepitud ajal.

Teistel töötajatel, kelle puhkus on lühem või kel puudub kollektiivleping, tuleb arvestada kogu puhkuseraha maksmisega enne puhkusele minekut.

Töötajate vajadused puhkuseraha kulutamiseks on erinevad, mistõttu on seadus sätestanud puhkusetasu maksmise üldnormi - kogu puhkusetasu makstakse välja enne puhkuse algust.

Ainus soovitus töötajale on tarbida nii, et raha jätkuks elamiseks ka pärast puhkust.

Kas tööandjal on õigus maksta töötaja avalduse alusel osa puhkuseraha alles pärast töötaja puhkuse lõppemist? Autori arvates puudub tööandjal siiski selline võimalus. Seda põhjusel, et tööandjale seaduses pandud kohustust ei saa pooled isegi vastastikusel kokkuleppel muuta.

Puhkuseraha osalist maksmist loetakse puhkusetasu maksmisega viivitamiseks, mille eest võib töötaja nõuda puhkuse pikendamist.

Poolte kokkuleppel võiks puhkusetasu maksmise kord olla ka teistsugune, kuid sellise võimaluse peab kõigepealt sätestama seadus.