Inimene Kuul on paljude jaoks 20. sajandi
tehnoloogilise võidukäigu sümboliks. Leidub aga ka neid, kes ei usu, et Neil
Armstrong, Edwin Aldrin ja mitmed järgnevate Apollo missioonide astronaudid
üldse Maalt lahkusid.
Nende arvates on kogu Apollo missioon üks suur pettus. Oma väidete tõestuseks toovad nad argumente, mis võivad esmapilgul tunduda tõsiseltvõetavad, kuid on tegelikkuses üsna lihtsasti ümberlükatavad. Järgnevalt vaatame detailsemalt mõningaid vandenõuteoreetikute väiteid ja hindame, kuivõrd nad vett peavad.
Kuu taevas peaksid särama tähed, astronautide tehtud fotodel neid aga ei ole.
See on üks vandenõuteoreetikute lemmikväiteid, mida on väga lihtne ümber lükata, sest tähed ei ole lihtsalt piisavalt eredad. Asi on säriajas – pildistatud on astronaute ja Kuu valgustatud pinda, mistõttu on säriaeg nii lühike, et tähti pole võimalik fotodelt leida.
Pildistatud on mitmeid varjus olevaid objekte, mis peaksid Kuu õhuta tingimustes olema täiesti tumedad. Ometi on nad nähtavad.
Siin on unustatud ära üks lihtne nähtus – peegeldumine. Kuu pind käitub nõrga peeglina (kuidas muidu me teda öösel taevas säramas näeksime), peegeldades tagasi umbes kümnendiku pealelangenud valgusest. Sellest piisab täiesti, et valgustada nõrgalt ka varjus asuvaid objekte.
Ühel pildil ei heida astronaut mingit varju – see on aga võimatu.
Kui pilti hoolsamalt jälgida, siis ilmneb, et see pole nii. Vari on selgelt nähtav astronaudist paremal, kuid algab temast pisut eemal, sest pildistatud on hüppavat, mitte Kuu pinnal seisvat astronauti.
Piltidel ja videotel on näha USA lippu lehvimas, aga kuidas ta saab ilma õhuta tingimustes seda teha?
See on üks enamlevinud ning samas ka naeruväärsemaid tähelepanekuid, mida vandenõuteoreetikud kasutavad. Kui seda
videot hoolikamalt uurida, siis on näha, et lipukangas liigub ainult siis, kui astronaut lippu liigutab. Pärast lipu püstitamist on see täiesti liikumatu.
Et jõuda Kuule, tuleb läbida Van Alleni vöö, mille kiirgus tapaks astronaudid.
See väide ei põhine tegelikkusel. Radiatsioon oli tõesti üks neid asju, mille pärast NASA muretses, kuid katsed näitasid, et oht on minimaalne. Kokku võtaks Van Alleni vöö läbimine aega kaks tundi (tund minnes ja tund tulles), mille käigus saaksid astronaudid vaid umbes 0,3 protsenti surmavast kiirgusdoosist.
Kuul valitseb päeval selline palavus, et astronaudid ei jääks neis tingimustes ellu.
Kuul saab soojusülekanne toimuda ainult radiatsiooni vahendusel, sest pole atmosfääri, mis võimaldaks konduktsiooni või konvektsiooni. Kiirgust saab aga hõlpsasti tagasi peegeldada ning sellepärast olidki astronautide skafandrid valget värvi. Lisaks olid nad varustatud jahutussüsteemiga – soojus kanti nende kehalt skafandri sisse õmmeldud veevoolikute abil seljakotti, kus asus soojusvaheti, mis üleliigse soojuse sublimeeruva (tahke aine aurustumine ilma vedelat faasi läbimata) jää abil minema kandis.
Kui Armstrong oli esimene inimene Kuul, siis kes tema esimesi samme filmis?
Kaamera lasti platvormi peal alla enne, kui Armstrong Kuule laskus. Seejärel lülitas Buzz Aldrin maanduri seest kaamera käima. Kaamera oli suunatud maanduri redelile, et edastada Maale Armstrongi esimesi samme Kuul. Hiljem eemaldati kaamera platvormilt ja paigutati kolmjalale maandurist umbes 10 m kaugusele, kust see siis iseseisvalt ülejäänud tegevust filmis.
Kuu mooduli maandumisel tekkinud mootorimüra peaks olema kuulda, aga ei ole.
Raketimootor teeb tõepoolest kõrvulukustavat lärmi, kuid seda Maal, sest siin on atmosfäär, mis õhuvõngete läbi heli edasi kannab. Kuul see nii ei ole, mistõttu saab heli edasi kanduda ainult mööda moodulit ennast. Mikrofonid asusid aga astronautide skafandri sees ning olid seetõttu heliallikast isoleeritud. Pealegi olid mikrofonid seadistatud nii, et nad salvestaks ainult vahetust lähedusest tulevat heli ehk astronaudi juttu.
Astronaudid jätsid Kuu peeneteralise pinnase sisse selgeid jalajälgi, kuid maanduri mootorid oleks pidanud ümbruse peenest tolmust puhtaks pühkima.
Siin on jälle tegemist meie maise mõtteviisiga. Kuul ei ole atmosfääri, mistõttu oleks mõjutatud ainult vahetult mooduli alune piirkond. Selle kõrval olev ala aga jääks puutumata, sest pole õhumolekule, mis väljapaiskuva gaasi tekitatud rõhku edasi kannaks.
Väidetavalt Kuult toodud kivimid on tegelikult NASA laboreis valmistatud.
On pakutud välja, et kuna Kuu kivimeid pole keegi näinud, siis võib laboris valmistada suvalise kivi ja öelda, et see on Kuult ning keegi ei saa seda vaidlustada. Selline väide on aga absoluutne lollus, mis ajab iga geoloogi naerma. Kuul on esindatud põhiliselt kaks kivimtüüpi – basalt ja anortosiit. Mõlemad on tardkivimid, esimene peene-, teine jämedateralise struktuuriga. Viimaseid on laboris praktiliselt võimatu valmistada, sest suurte kristallide moodustumiseks tuleb magmat väga aeglaselt jahutada (maakoores võtab jämedateraliste tardkivimite nagu näiteks graniit moodustumine tuhandeid aastaid). Pealegi on Kuu kivimeid meteoriitidena leitud ka Maalt ning nad sobivad koostiselt Apollo astronautide korjatud kivimitega hästi. On pakutud ka välja, et NASA ongi need kivimid Maalt korjanud. Paraku on aga siiani teada kõigest mõnikümmend Kuu meteoriiti, NASA tõi aga Kuult kivimeid kokku 381 kilo. Sellist kogust Maalt juba naljalt kätte ei saa. Lisaks on Kuu kivimeid analüüsitud paljudes laboratooriumides üle maailma. Nende vanuseks on saadud 3,1 kuni 4,4 miljardit aastat.
Kivid on küll Kuult, kuid need on kogutud roboti, mitte inimese poolt.
See pidi olema oma aja kohta tõeliselt võimas ja mitmekülgne robot, mis suutis kokku koguda peaaegu 400 kilo kivimeid, mis on erinevat tüüpi ning väga erinevas suuruses. Robot oleks korjanud vaid väikseid kive maanduri vahetust lähedusest. Kuult toodud näidised on aga mitmekesised ning on selgelt korjatud inimeste poolt, kes on saanud hea geoloogiaalase treeningu. Võrdluseks: Nõukogude Liit saatis Kuule kolm mehitamata missiooni ning suutis Maale tagasi tuua vaid 301 grammi regoliiti (Kuu peeneteraline pinnas).
Pettuse varjamine on siiani õnnestunud, sest sellest teadis suhteliselt kitsas NASA sisering.
See väide ei kannata jällegi kriitikat. Võiks tuua palju näiteid demonstreerimaks, et sellise pettuse läbiviimine ei ole jõukohane kitsale ringile, aga piisab vast jällegi Kuu kivimitest. Kui nad tõesti on toodud väga võimeka roboti poolt, siis tuli see robot ju kusagil ja kellegi poolt valmistada. See aga hõlmaks paljusid alltöövõtjaid, teadlasi ja insenere. Paraku pole keegi midagi sellisest projektist kuulnud. Seega seda kas pole olnud või tegelevad tuhanded inimesed üksmeelselt saladuse hoidmisega. Sama võib öelda kivimite võltsimise kohta. Kui geoloogid üle maailma väidavad, et Kuu kivimite võltsimine ehk laboris valmistamine pole võimalik, siis peab tegemist olema ülemaailmse vandenõuga, kuhu on kaasatud tuhanded teadlased.
NASA valetas, sest vaja oli venelastest ette jõuda ning täita Kennedy eesmärk viia inimene kuuekümnendate lõpuks Kuule.
Petmisel lihtsalt poleks mingit mõtet. Risk vahele jääda oleks liiga suur ning see oleks USA mainele palju kordi hävitavam löök kui missiooni ebaõnnestumine. Pealegi, miks oli siis vaja võltsida kuute erinevat Kuul käiku? Piisaks ju ühestki, sest iga järgneva korraga suureneb võimalus teha mingi viga, mis pettuse paljastaks. Ning lõpuks – avalikkust võib küll lollitada, kuid mitte rivaalist Nõukogude Liitu, kes jälgis teraselt kogu programmi ning lende Kuule. Venelased pole kunagi vaidlustanud fakti, et ameeriklased Kuul käisid.
Nõukogude Liit ei paljastanud ameeriklaste pettust, sest ka nende enda kosmosesaavutused on võltsingud, mille avalikustamist ameeriklaste poolt nad kartsid.
No kui nii ulatuslik petmine juba käis, miks siis venelased Kuul käiku juba enne enda nimele ei kirjutanud. Imelik, et nad nii lahkeks läksid, et selle etenduse ameeriklastel varem teha lasid. Varem kirjutasid nad küll kõik kosmoserekordid agaralt enda nimele.
Kokkuvõtteks tuleb nentida, et niivõrd ulatusliku pettuse organiseerimine on ülimalt keeruline, et mitte öelda võimatu ülesanne. Palju lihtsam oleks Kuul ära käia, kui hakata Maa peal jändama meeletu suurte stuudiote loomisega, kus peaksid valitsema Kuu füüsikalised tingimused. Need, kes väidavad, et seda on Hollywoodi stuudiotes lihtne teha, lihtsalt ei adu selle ülesande tohutut keerukust.
Seotud lood
Baikonuri kosmodroomilt 12. septembril 1959
välja lennutatud sputnik Luna 2 jõudis 33 ja pool tundi hiljem Kuule. See oli
esimene Maalt pärit Kuu pinnale jõudnud objekt.
Otsingumootorite turuliider Google pani
välja 30 miljonit dollari (337 miljoni krooni) suuruse preemia neile, kes
suudavad esimestena Kuul maanduda.
Sel nädalal eelistasid Novaatori lugejad
neid kümmet lugu.
USA ja Nõukogude Liidu vahelise
kosmosevõidujooku juured on küll sügavamal ja kaugemas minevikus, kuid
ametlikuks avapauguks võib lugeda 4. oktoobrit 1957, mil Nõukogude Liit saatis
Maa orbiidile esimese tehiskaaslase ehk sputniku. 12. aprillil 1961 lendas
kosmosesse Juri Gagarin, mis näitas maailmale veelkord, et võidujooksus
kosmosesse on edumaa venelaste käes.
Kui 2015. aastal tuli Spotifys lauale idee Discover Weekly funktsiooni loomiseks, ei olnud ettevõtte asutaja sellest eriti vaimustuses. Sellele vaatamata oli töötajatel piisavalt autonoomsust funktsiooni edasi arendada, luues seeläbi ülipopulaarse toote. CVKeskus.ee uuris Eesti tippjuhtidelt Kai Realolt ja Toomas Tamsarelt, kuidas mõjutab juhtimiskultuur töötajate lojaalsust ja tööandja ihaldusväärsust.