Kümme huvitavat juttu Kuust II

Kuu ei tiirle ümber Maa mööda ideaalset ringjoont, vaid piki ellipsit. Kuu kõige kaugem punkt Maast ehk apogee on 405 500 kilomeetri ning kõige lähem punkt ehk perigee 363 300 kilomeetri kaugusel. Seetõttu ei ole täiskuu alati sama suur. Perigees on täiskuu 14 protsenti suurem ning 30 protsenti heledam kui apogees.

Kui Kuu on madalal horisondi kohal, siis tundub, et ta on oluliselt suurem kõrgemal taevas asuvast täiskuust. See on aga optiline illusioon. Meie aju lihtsalt mängib meile selle triki, sest oleme harjunud näiteks pilvi vaadeldes sellega, et madalal horisondi kohal olevad pilved on kaugemal kui otse pea kohal olevad.

Seetõttu tõlgendab aju olukorda nii, et kuna Kuu on horisondi kohal kaugemal kui kõrgemal taevas olles, siis peab ta olema füüsiliselt suurem, et paista meile sama suurena. Ning tulemuseks ongi illusioon eriti suureks paisunud Kuust.

Novaator on sellest varem kirjutanud siin.

Miks nii palju kraatreid?

Kuu on ju väiksem ja nõrgema külgetõmbejõuga kui Maa ning peaks seetõttu vähem kosmilise prügiga pihta saama. Tegelikult nii see ongi, kuid suur erinevus Maa ja Kuu vahel seisneb selles, et Kuu on geoloogiliselt surnud taevakeha. Seal ei ole miljardite aastate vältel juhtunud suurt midagi, mistõttu säilivadki kraatrid seal nii hästi. Maal on meteoriitide, komeetide ja asteroidide löögi- ning plahvatusjäljed aga enamasti kadunud näiteks mattumise, mäetekke või murenemise tagajärjel.

Ka Kuu väriseb

Kuul ei toimu võrreldes Maaga eriti midagi, kui mõned harvad kuuvärinad ja meteoriidiplahvatused välja arvata. Kuuvärinate põhjus on siiski erinev maavärinate omast. Maal tekivad nad peamiselt litosfääri jäikade plaatide ehk laamade üksteise suhtes liikumise tõttu, kuid kuuvärinad on tekkinud Maa gravitatsioonilise külgetõmbe mõjul. Looded deformeerivad Kuud ning aeg-ajalt toimuvad kivimplokkide nihked üksteise suhtes, mille tagajärjel tekivadki Kuu pinda raputavad seismilised lained. Vahest tekivad nende tagajärjel Kuu pinnale ka gaase eraldavad väiksed lõhed. Kuuvärinad on ilmselt piisavalt tõsiseks probleemiks, et nendega tuleks arvestada ka tulevaste Kuu baaside rajamisel.

Tõus ja mõõn

Looded ehk tõus ja mõõn on samuti Kuu tekitatud. Õigemini peamiselt Kuu tekitatud, sest ka Päikese gravitatsiooniline mõju omab siin tähtsust. Kõige tugevamad looded tekivadki siis, kui Kuu ja Päike asuvad Maalt vaadates enam-vähem ühel joonel. Kuu tõmbab enda poole nii vett maailmameres kui ka maismaad, kuid viimase puhul pole efekt niivõrd märgatav. Loodetel on ka üks huvitav kõrvalefekt. Nimelt pikeneb nende tõttu Maa pöörlemisperiood ehk pöörlemine aeglustub. Seetõttu muutub ka ööpäev üha pikemaks. Efekt on lühikeses perspektiivis küll kaduvväike – 1,5 millisekundit sajandis. Miljoni aasta kohta teeb see aga juba 15 sekundit ning miljardi aasta kohta üle nelja tunni. Kuna Maa vanus on üle nelja miljardi aasta, pidi ööpäev Maa varases arengujärgus olema praegusest oluliselt lühem.

Hüvasti, Kuu!

Maa pöörlemiskiirust aeglustades röövib Kuu Maalt energiat ning kasutab seda meist kaugenemiseks. Saja aasta jooksul liigub Kuu Maast nelja sentimeetri võrra kaugemale. Kuu tekkides asus ta üsna madalal orbiidil – kõigest 22 000 kilomeetri kõrgusel. Nüüdseks on ta aga jõudnud juba 20 korda kaugemale ning lõppu sellele pole näha. Aja jooksul muutub Maa ööpäev üha pikemaks ning Kuu muutub taevas järjest väiksemaks. Lõpuks võiks Maa päev olla sama pikk kui praegu on kuu. Enne seda saabub aga ilmselt lõpp nii Maale kui ka Kuule, sest Päikese kütusevarud saavad ükskord lihtsalt otsa.

Vaata ka artikli esimest osa.