Põrgu maa peal – Sumqayit

Olid ajad, kui aserid olid Sumqayiti üle tõeliselt uhked. Mitte kusagil mujal terves Nõukogude Liidus ei olnud võrreldaval alal nii palju erinevaid keemiatööstusettevõtteid. Väga paljud toodetud kemikaalidest on aga inimesele äärmiselt mürgised. Paljudes tehastes töötasid inimesed maksimaalselt kümme aastat – rohkemaks ei jätkunud tervist. Vähki haigestumus on selles ligi 300 000 inimesega linnas 51 protsenti kõrgem kui mujal Aserbaidžaanis.

Nõukogude ajal inimestele probleemi tõsidusest adekvaatset infot ei antud. Tervist kahjustava töö eest saadi lihtsalt ekstrakogus piima ja juustu.

Osaline nimekiri Sumqayitis toodetust: alumiinium, antifriisid, butadieen, pesusooda, DDT, epikloriin, etüülbensool, etanool, glütseriin, heksakloriid, lubi, lindaan, polüetüleen, naatriumkloriid, teras, sterool, superfosfaadid, pesupulber.

Enne Teist maailmasõda oli Sumqayit väike mõnetuhande inimesega asula. Peagi hakkas ta aga kiirelt laienema. Kui linna planeerima hakati, loodi elumajade ja tehaste vahele kilomeetrine puhvertsoon, kuid tegelikult pidanuks selle laius olema vähemalt 12 kilomeetrit.

Jäätmekäitlusele mõistagi erilist rõhku ei pandud. Ümbertöötlemisele kuulus vähem kui kolmandik jäätmeist. Ülejäänu lasti Kaspia merre ja atmosfääri. Kaspia rannikul tekkis reostuse tagajärjel 25-kilomeetri laiune eluta ala. Tahked ja kohati ülimalt ohtlikud jäätmed viidi lihtsalt prügimäele.

Nukraks vaatamisväärsuseks on linna surnuaias olev eraldi osa, kuhu maetakse väikelapsi. Mitte kusagil mujal Aserbaidžaanis ei sure nii palju lapsi enne esimest sünnipäeva. Paljudel neist on rasked väärarengud.

Viimase paarikümne aasta jooksul on mitmed ohtlikud tehased suletud, kuid juba tekitatud reostuse likvideerimine on tohutult keeruline ülesanne, millega on ilmselt lihtsam ja odavam mitte tegeleda.