Põhja-Eesti regionaalhaiglas keemiaravil
käivad vähihaiged peavad sageli arvestama, et neil tuleb ravikabineti ukse taga
oodata isegi kuni pool päeva. Tartu ülikooli kliinikumis on olukord vaid
mõnevõrra parem.
Harjumaal Maardus elaval 60aastasel Liivi Vastral diagnoositi kaugele arenenud kasvaja möödunud aasta detsembris, kirjutas Postimees. «Mulle anti vähe lootust, kuid siiski otsustasid arstid katsetada keemiaraviga, mille eest olen neile väga tänulik, sest sellest on palju kasu olnud,» rääkis Vastra.
Operatsiooni läbi teinud naine alustas keemiaravil käimist Põhja-Eesti regionaalhaigla onkoloogiakeskuses augustis, ravi saamas käib ta kord nädalas, ning iga kord tuleb tal toime tulla mitu päeva kestva iivelduse ja halva enesetundega, kuid sellega on ta tervise tagasisaamise nimel arvestanud.
Lõplikult katkes tema kannatus pärast viiendat raviseanssi 5. septembril, milda ta pidi ootama viis tundi, koos analüüside tegemise ja arsti vastuvõtuga on Vastral kliinikus oodates kulunud ka terve tööpäev ehk üheksa tundi.
Vastra kinnitusel ei süüdista ta arste ja õdesid. «Üksainus õde paneb seal kõigile nõela veeni ja segab rohtusid, kuid inimvõimetel on piirid,» tõdes Vastra.
Seotud lood
Vähirakke on võimalik tuvastada, tähistades
nad elus looma sees molekulaarse värvimärgisega, teatasid Stanfordi ülikooli
arstiteaduskonna teadlased.
Lihtne vereproov, mis avastab varases
staadiumis kopsuvähi enne levimist, aitaks õigeaegselt arste informeerides
päästa elusid.
Kõik teadsid Helenet (42) kui sooja ja elava iseloomuga edukat naist. Tööl olles oli ta asjalik ning kodus tegeles laste ja majapidamisega. Õhtuti premeeris ta end tihti pokaali veiniga, et igapäevaseid muresid vaigistada ja stressi leevendada. Viimasel ajal vaevles ta aga unetuse käes ja ka lähedaste sõnul hakkas ta oma sära kaotama. Enese teadmata viis pidev veinitamine naise sügavamale alkoholi lõksu ja õhtusest lõõgastusrituaalist sai hoopis uneprobleemide põhjustaja. Helene jagab oma lugu, kuidas ta sõltuvusest vabanes ja enda elus uue lehekülje keeras.