Ka sõber saab olla hea juht

Üks ääretult tark mees on ligi paar tuhat aastat tagasi öelnud, et seda, mida ta tahab, ta teha ei suuda, ja mida ta teeb või mis välja kukub, seda ta ei tahakski teha.

Ehk siis kõik, mis me tahame, ei õnnestu ja põhjuseid, miks see nii on, on rohkesti. Kindlasti mõtlevad ka paljud firmajuhid nii, kui jutt on alluvate tundmisest ja nendega sõbrunemisest. Tahaks nagu küll, aga ei tea, kas ikka maksab.

Äkki kasutavad alluvad seda kurjasti ära... Ja kui olengi proovinud hea olla, on paraku välja tulnud nii, et mõni pooltest pole ikka justkui rahul.

Seda pundart võiks proovida lahti (h)arutada.

Kas ja kui lähedalt oma alluvaid tunda? Millest see oleneb?

Esiteks - kui palju on alluvaid?

Juht suudab hästi tunda veel kümmet kuni kahtkümmet inimest. Paistab, et üle selle on juba liiga keeruline inimesi hästi tunda.

Tundmine ja teadmine on erinevad asjad. Me teame näiteks, kes on George W. Bush, Albert Einstein, Elvis Presley või Jeesus Kristus, aga kes meist võiks öelda, et ta tunneb neid. Võib-olla mõni üksik. Ja kui tunnebki, siis mille põhjal ja kui hästi?

Kui töötajate arv kasvab üle mingi kriitilise piiri, ei tea juht enam isegi seda, kes on tema töötajad.

Millised on alluvate töökohustused ja töö iseloom? Kui alluvate töö iseloom on väga iseseisev, siis loomulikult saavad nii nemad kui ka juht ilma omavahelise hea tundmiseta praktiliste asjadega suurepäraselt hakkama. Kui töö on keerulisem ning nõuab sisukamat koostööd ja partnerlust, on teineteise tundmine väga oluline.

Millise reisijuhiga läheksid keerulisele mägimatkale: kas sellisega, kes sind tunneb ja juhib sind sinu võimetega arvestades või tundmatuga? Ilmselgelt esimesega.

Kergemaid ülesandeid oleme muidugi valmis tegema ka koos nendega, keda me ei tunne.

Seega peaks juht eelkõige analüüsima, kas tema alluvate tegevusvaldkond on kaalukas, keeruline ja nõudeid seadev, ning sealt edasi mõtlema, kas peaks püüdma oma alluvaid paremini tundma õppima.

Ka see, kui alluvate tööülesanded on vägagi iseseisvad ja nende hulk väga suur, ei tähenda seda, et juht ei võiks nende juurde viisakus- ja motivatsioonivisiite teha ning neid sellisel viisil julgustada ja paremini töötama ajendada.

Kui juht tunneb alluvaid, on tema ootused nende suhtes realistlikud ja pettumust on kahtlemata vähem.

Kui juht kardab alluvaid tundma õppida pelgalt sellepärast, et nõnda on justkui kergem nendega kriisiolukorras jõulisemalt käituda ja endale südamevalu põhjustamata asju lahendada, võiks küll oma senisest hoiakust loobumist kaaluda.

Keerukad operatsioonid lihtsalt skalpelliga julmalt vehkides ja patsiendi olukorda tundmata ei õnnestu. Probleem jääb alles, ainult tähelepanu koondub mujale.

Kui juht on dogmaatiline ja autoritaarne, ega siis vist alluvad ei tahaks ka ise omalt poolt juhti tunda, isegi kui juht seda tahaks. Siis peaks juht sellest õppima ja ennast muutma.

Kui juht on aga ettevõttes teatud staatuse sümbol ja kui tema tööülesannete hulka ei kuulu inimeste juhtimine, on muidugi hoopis teine lugu.

Võib-olla ta juhib lihtsalt protsesse ja arengusuundi, mitte aga inimesi. Siis las ta istub kenasti üksi ja teeb oma tööd - ning omanikud on rahul.

Tunda või mitte küsimus taandub ikka lõppkokkuvõttes selleni, mida juhilt oodatakse ja millised on tema tööülesanded.

Vägisi oleks raske kedagi tundma õppida, lihtsalt selleks, et peab.

Alluvate tundmise juures on oluline, mida juht selle tundmisega peale hakkab.

Minu kindel seisukoht koolitusfirma juhina nii praktikas kui ka teoorias on, et juht peaks oma meeskonda tundma. Meeskond tajub sellist koostööd ja on rahul.

Arvan, et see suund on õige. Seda kinnitab töötajatelt saadud tagasiside ning ka Äripäeva ja Pere ja Kodu korraldatud töötaja- ning peresõbralike ettevõtete konkursi võitmine.

Seega, lähimeeskonna tundmine on väga oluline: mida paremini hea juht oma töötajaid tunneb, seda paremini suudab ta ellu viia oma eesmärke, arvestades alluvate võimete ja võimalustega.

Inimesed on väga erinevad. Kui juht näeb, et mõni tema meeskonnast ei sobi oma tööd tegema, saab ta oma seisukohta jõustada ka sõbralikul ja sisukal viisil.

Ja isegi kui tuleb ette solvumisi, aitab neid unustada ja leevendada pigem sõprus kui distantsi hoidmine. Alluva tundmine on kasulik mõlemale poolele.

Kui juht, kes tahab juhtida ehk suunata, arendada, õpetada, korrigeerida, motiveerida, tunneb oma alluvaid hästi, saab ta neid ka praktikas juhtida.

Küsimuse peale, kas sõber saaks olla sulle hea juht, võib vastata jaatavalt. Seda muidugi juhul, kui ta sind hästi juhib.

Autor: Eero Palm