Miks raha eest ei saa õnne osta?

Ilmselt oli viga minna majandusteadlaste käest küsima: „Kas raha eest saab õnne osta?”. Majandusteadlaste huviobjektiks on ju olukorrad, kus inimesed üritavad midagi müüa ning selle eest võimalikult palju raha kätte saada. Või siis vastupidi: ostja huviks on maksta kauba eest võimalikult vähe. Mõlemal juhul oleksid inimesed õnnelikumad, kui neil oleks rohkem raha. Müüja saab rohkem, ostjale jääb rohkem, kirjutas Sharon Begley Newsweeki võrguväljaandes.

Niisiis: rohkem raha on parem kui vähem raha. Kui rohkem on parem kui vähem, seega toob rohkem raha kaasa rohkem rahulolu. Siit järeldab majandusteadlane: mida rohkem raha sul on, seda õnnelikum oled.

Harvardi ülikooli psühholoog Daniel Gilbert on kirjutanud, et psühholoogid on aastakümneid uurinud rikkuse ja õnne seoseid ning järeldanud, et rikkus muudab inimese õnnelikumaks, kui see rikkus aitab inimese viletsusest keskklassi. Sealt edasi ei suuda raha enam oluliselt õnnelikumaks muuta.

Majandusstandardite järgi on kõige olulisem lisarikkuse eest ostetavam kaup valikuvõimalus. Kui sul on taskus näiteks 250 krooni, saad valida, kas süüa loomaliha või pähklivõid. Kui raha on ainult 10 krooni, jääb üle loota, et kodus leidub midagi söödavat. Lisarikkus võimaldab samuti rahuldada lisavajadusi ja –soove. Mida rohkem, seda uhkem, seega õnnelikum.

Raha ja õnne seos pole nii otsene. Raha teeb palju õnnelikumaks inimese, kes tänu rahale pääseb rentslist keskklassi mugavuste ligi, aga raha ei tee multimiljonäri miljonärist olulisemalt õnnelikumaks. Samasuguseid tulemusi on andnud ka paljud üle maailma korraldatud uuringud, kus inimestelt uuriti, kui rahul nad on oma eluga. Rahulolu või õnnelikkust tuli hinnata skaalal 1-7. 1 tähendas absoluutset rahulolematust, 7 seevastu täielikku rahulolu.

Ameerika multimiljonäride keskmine hinnang oli 5,8. Kodutud Indias Calcuttas hindasid oma elu keskmiselt 2,9 palliga. Enne, kui hakata siit järeldama, et rahaga saab tõesti õnne osta, tuleks vaadata, kes veel hindasid oma elu ligi 5,8 palliga. Näiteks panid oma elule sellise hinde Põhja-Gröönimaa eskimod, kes ei suple luksuses. Samamoodi hindasid Keenia karjakasvatajad, kelle hüttides puudub nii elekter kui kraanivesi.

Gilberti väitele, et raha toob kõige rohkem õnne sellele, kelle raha päästab viletsusest, pole tõestust vaja kaugelt otsida. Calcutta slummielanikud, kes on üks kast kodututest kõrgemal, hindasid oma õnnelikkust 4,6 palli vääriliseks.

Pärast Teist maailmasõda on USA rahvuslik kogutoodang kolmekordistunud, kuid vastused küsimusele. „Kui rahul olete oma eluga?” pole üldjoontes muutunud. Jaapani majandus on sõjajärgse kriisi järel kasvanud isegi veel kiiremini, aga rahvuslik õnnetunne on püsinud samal tasemel. Sama kehtib ka Lääne-Euroopas, ütles Rotterdami Erasmuse ülikooli sotsiaalpsühholoog Ruut Veenhoven.

2004. aastal analüüsiti üle 150 uuringu, milles oli vaadeldud rikkuse ja õnnelikkuse seoseid ning selgus, et „kuigi majandus on viimastel kümnenditel järsult kasvanud, pole rahulolu suurenenud… depressioon ja usaldamatus on märgatavalt kasvanud,” kirjutasid Illinoisi ülikooli teadlane Ed Diener, ja Martin E. P. Seligman Pennsylvania ülikoolist.

Osalt on siin süüdi seesama majanduskasv. Varasemad luksuskaubad, näiteks pesumasin, on saanud igaühe vajaduseks. Tänapäeva rikkaid ei rõõmusta pesu pesev masin enam nii nagu nende vanavanaemasid, kelle masin päästis pesupali äärest.

„Ameeriklased, kes teenivad 50 000 dollarit aastas on palju õnnelikumad kui need, kes teenivad aastas 10 000 dollarit, „ kirjutas Gilbert. „Aga need, kes teenivad viis miljonit dollarit aastas, pole oluliselt õnnelikumad nendest, kelle aastateenistus on 100 000 dollarit.”

Suurenenud sissetulekud tekitavad ka suurenenud vajadusi ning alati on tunne, et maailmas on asju, mille omamine on absoluutselt hädavajalik. „ Majanduseduga on raske mõõta heaolu, sest materialismil võivad olla heaolule negatiivsed mõjud,” järeldasid Diener ja Seligman.

Kui rahaga ei saa õnne osta, millega siis saab? Vanaema soovitas hoida tervist ja sõpru, mitte raha ja asju. Diener ja Seligman väljendasid sama mõtet nii: kui põhivajadused on täidetud, põhjustab erinevusi rahulolus mitte sissetulek, vaid sotsiaalsed suhted või nauditav töökoht. Teised teadlased on siia lisanud muidki faktoreid: näiteks tunde, et elul on mõte, kuuluvustunne ning elu demokraatias, mis austab isikuvabadusi ja –õigusi.

Veerhoveni sõnul ei peaks riik, mis soovib parandada oma elanike rahulolu, mitte paigutama raha majanduskasvu, vaid pigem poliitilistesse lahendustesse, mis edendavad head juhtimist, vabadusi, demokraatiat, usaldust ning turvalisust.

Kuigi raha eest ei saa õnne osta, kehtib see lause tagurpidi pööratuna: õnne eest saab raha. Noorukid, kes on hinnanud end õnnelikuks, teenivad aastaid hiljem rohkem, kui need, kes hindasid end noorukieas õnnetuks. Ilmselt muudab rahulolutunne inimese loovamaks, initsiatiivikaks ning ergutab jooni, mis aitavad rohkem teenida. Rahulolevad inimesed abielluvad suurema tõenäosusega ning nende abielu tõenäoliselt püsib. Samuti püsib nende tervis parem. Nii abielu kui hea tervis muudavad inimesed õnnelikumaks.

Niisiis tundub nii meil kui lääneriikides lokkav töökultus täiesti totter: aina rohkem tööd ja nii aastakümneid. See, mis tundub üksikisikule totrana, on riigi majandusele ülioluline. Mida rohkem raha, seda rohkem kasvab majandus, seda rohkem saab tarbida. Gilbert võtab selle kokku nii: „Majandused suudavad kasvada ja õitseda vaid siis, kui inimesed lasevad end petta mõttest, et rikkuse loomine aitab neil saada õnnelikumaks. Majandus kasvab, kui inimesed pingutavad, aga inimesed pingutavad vaid iseenda õnne nimel. Seega on hädavajalik, et inimesed usuks, et tootmine ja tarbimine on võti isikliku rahulolu juurde.” Niisiis: kui soovid teha midagi oma riigi majanduse heaks, unusta kõik eelloetu selle kohta, et raha eest ei saa õnne osta.