Börsikommentaar: Eestis agressiivset II samba müüki pole

Argumentatsiooniks on sageli tabel, kus näidatakse, et kui hea on ikka meie fondi ajalooline tootlus võrreldes konkurentidega. Ja siis võib tekkida osakuomanikus tunne - et oi, no mida ma jälle teinud olen, mu raha on vales kohas. Kuid see ei pruugi nii olla.

Mõnes kohas püütakse saada kätte järgmise aasta rahalaekumise fonde, kohati aga juba aastatega kogunenud osakuid.

Paraku pole fondide vahetamine sugugi tasuta lõbu. Eelmist fondi müües tuleb maksta väljumistasu, uude fondi raha pannes aga sisenemistasu, kokku nii umbes suurusjärgus 2,5 protsenti kogunenud rahadest.

Kui teha vastuettepanek, et ok, kui minu pinsifondi kogunenud raha nii väga teisest fondist kätte saada tahetakse, makske minu eest ka väljumis- ja sisenemistasud, võtab maad vaikus.

Järelikult pole agressiivne turuosade ümberjagamine II samba fondide turul veel alanud. Kui keegi teeks sellise pakkumise, võiks oodata järske muutusi turuosades, seniks aga tuleb üle meelitada ajaloolise tootlusega, nänni ju enam finantsinspektsioon anda või reklaamida ei luba. Ränga koormaga eluasemelaenudel aga tohib.

Paraku ei näita ajalooline tootlus suurt mitte midagi tuleviku kohta. Fondijuhid teevad edaspidi x valikuid, mille tulemusi ei tea keegi ette. Nende valikute tulemusel või väärtpaberihindade muutuse tulemusel muutuvad varade osakaalud fondis. Seega on vähemalt kahte liiki tundmatuid. Lisaks on võimalus või oht, et fondijuht vahetub ning vaadetes toimuvad muutused. Kõigi fondide tulevikuootused on teadmatuse meelevallas ning pole ühtegi eeldust, et sarnase varaklasside (aktsiad, võlakirjad) fondide paremust üksteise suhtes saaks kuidagi eeldada.