Võõramaalaste jõulutoidu lemmik on verivorst

Kui eestlastele tunduvad pajaroad suurte pidustuste ajal laualepanekuks ehk liiga igavad, hindavad soomlased neid hoopis kõrgemalt. "Hea retsepti järgi valmistatud pajaroog võib maitsta tõeliselt hõrgutavalt. Ja soomlased teavad häid retsepte," ütleb ASi Rapala Eesti tegevjuht Rauno Uuno Kalevi Rantanen. Lisaks traditsioonilisele kaalika-kartuli-porgandivormile ei puudu detsembris põhjanaabrite laualt ka seakints.

Rantanen hindab Eesti traditsioonilist toitu kõrgelt, see pole talle kunagi olnud võõras või harjumatu. "Sink ehk mõnus ahjuliha ning -kartul ja hapukapsad on vägagi maitsvad. Lemmikuks on verivorst, mida võib lausa aastaringselt süüa," tõdeb Rantanen. Ainsa miinusena märgib Rantanen, et eestlased kipuvad soolaga liialdama. Tundub, et see on üks meie eripäradest, nagu pasta itaallastel või riis hiinlastel. Eri riikide jõulutoite ta pingeritta ei seaks, palju sõltub konkreetsest toiduvalmistajast ja retseptist.

Kanadas sündinud ja praegu Eestis elav müügijuht ning treener Mike Neam oskab eri rahvaste jõulutoitude kohta öelda, et tundub, nagu hindaksid maailmas enim korralikku ja toitvat kõhutäit ameeriklased - nende lauda katavad rammusad kalkunipraed ja singid, mille juurde kuuluvad küpsetised.

Kanada jõululaud on üsnagi sarnane ameeriklaste omale. Neame arvab, et jõuluroogi võib aasta läbi nautida ja sööb kalkunit ning teisi n-ö piduroogi siis, kui tuju tuleb.

Veel hindab Neam hiina kööki, mille toidud ei kuulu kindlasti igapäevamenüüsse ja pakuvad seetõttu head vaheldust ka jõuluajal. Ka itaallaste toidulauaga, kelle jõuluroog on ahjukalkun, on ta tuttav.

Eesti jõululaual lükkaks Neam suuremad kogused hapukapsast ohutusse kaugusesse, verivorste peab ta aga üheks oma lemmiktoiduks. Kuna Neam elab Eestis juba üheksa aastat, on ta siinsete toitudega üsna harjunud. "Eestis on verivorst ikka kõige parem, kapsas mulle nii väga ei meeldi, selle tõstaks kohe kõrvale, eriti kui kõrvaltaldrikul on näiteks ahjuliha," ütleb ta.

Ecuadorist pärit Eestis elava tantsutreeneri Jorge Hinojosa sõnul on nende aastalõpu tähtsamaid toite küpsetatud kalkun. Lisaks paksemad supid. Samas täheldab Hinojosa, et tema kodumaal polegi toidul jõuluajal niivõrd oluline rõhk nagu paljudes teistes maades, eesotsas Eestiga. Väärtustatum on inimeste koosolemine ja pidutsemine. Seetõttu pole välja kujunenud ka traditsioonilist jõulutoitu.

Ladina-Ameerika menüüs on põhirõhk taimetoitudel ja mereandidel, ka riis, kartul ning liha pole võõrad. Ecuadoris armastatakse küpsetatud merisealiha ning Boliivias pakutakse tihti konnakoibi - need on toidud, mida süüakse aastaringselt, samuti jõuluajal.

Hinojosa on eesti toitudega harjunud, need meeldivad talle. Lemmikroaks on kalkun, aga ta sööb hea meelega kõike, mida pakutakse.

Oleg Sõtsov, aasta kokk 2007

Eks oleneb igaühe maitsest, aga mina arvan, et verivorstide kõrvale oleks vast kõige õigem pakkuda mingit sooja lisandit. Ise eelistan ahjukartulit.

Et aga tavapärase kartuli maitset veidi põnevamaks teha, võiks seda serveerida näiteks täidetuna maitsestamata toorjuustu ja praetud peekoniga.

Anni Arro, kokk

Mina olen pigem just traditsiooniliste jõuluroogade austaja ning jõuluajal võõraid maitseid väga ei armasta. Eelistan verivorsti süüa just pohlamoosi, kõrvitsasalati ja hapukapsaga. Söön sedasorti toitu vaid ühe korra aastas ning seepärast ei viitsi siis toiduga mängima hakata.

Sven Azojan, kokk-konsultant

Huvitava maitsevarjundi annab verivorstidele pohlamoosi või pohlasalati asemel mustasõstramoos, samuti soovitan murakat.

Võib öelda, et viimasel ajal on järjest populaarsemaks lisandiks muutunud erinevad toormoosid. Veel annavad omapärast maitsenüanssi külmutatud sõstrad, tuhksuhkur ja tšillipipar, kuid miks mitte proovida ka näiteks kirsse, tumedat rummi või rohelist purustatud pipart.

Kõrvitsasalati asemel on üllatav ja ootamatult maitsev lisand marineeritud paradiisiõunad ja mitte eriti magusad pirnid kerges siirupis.

Dmitri Demjanov, restoranide Egoist ja Gloria omanik

Osa toite on oma eluõiguse säilitanud just tänu sellele, et on läbi aastate püsinud muutumatutena. Ise eelistan verivorsti juurde traditsioonilisi lisandeid, hea pohlaželee ja kõrvitsa vastu ei saa miski.

Ent on ka võimalusi varieerida. Näiteks võib liikuda nn fusion'i suunas ja panna taldrikule 3-4 komponenti, millest üks on verivorst, ülejäänud aga teiste riikide toidud.

Tänapäevase variandina võiks proovida vorstide kõrvale glasuuritud õunu, tükikest magushaput õunakooki või ahjus kaneeliga küpsetatud õuna.

Lisaks soovitan verivorsti juurde serveerida õunapüreed, mille puhul on õunu lühikest aega keedetud ja seejärel kergelt tambitud, nii et tükid sisse jääks.

Kes omapärasemaid maitseid eelistavad, võiks proovida valmistada verivorstisuppi. Selleks pannakse vorst ilma nahata mikserisse ning püreeritakse rõõsa koorega. Segu kuumutatakse ja lisatakse muskaati. Seesuguse roa kõrvale sobib suurepäraselt krõbe sai pohlamoosiga.

Veiko Ruukel, Karl Friedrichi peakokk

Soovitan verivorsti kõrvale punase veini kastet, millesse on maitse elavdamiseks lisatud pisut muskaati.

Teine variant on lisandina süüa küpsetatud kartulit, mis on maitsestatud kergelt vürtsika indiapärase masala kastmega. Ka sobivad ülimalt hästi verivorsti kõrvale kergelt läbiküpsetatud õunakuubikud, millele on segatud hulka pisut suhkrut ja sidrunimahla. Omapärasema maitse saamiseks võib seesugusele õunasalsale lisada ka veidi salveid.