Nagu üks aina kasvav pere

Möödunud laupäeval kogunesid suurmeest mälestama Obinitsa koolimajja peale arvukate sugulaste, vanade võitluskaaslaste ning seto ühiskonnategelaste aukartustäratav hulk noorema põlve rahvamuusikuid. Paljud neist tundsid Aini õppejõuna Viljandi Kultuuriakadeemias või siis mõne rahvamuusikalaagri juhendajana.

Ain Sarve tegevus oli kantud ansamblites Leegajuses ja Helleros alanud isetegemisest, mis tekkis 1970ndail vastukaaluks ametlikule, seatud ja normeeritud rahvamuusika- ja rahvatantsukultuurile. Eesmärk oli laulda ja pilli mängida enam-vähem nii, nagu seda tehti meie vanavanavanemate aegu.

Sedasama on Ain Sarv ja tema sugulased ning sõbrad sestpeale sadadele inimestele edasi õpetanud.

Pilt, mis Obinitsa koolimajas avanes, üllatas. Tunne oli nagu heal külapeol. Ainult et moosekante oli peoliste hulgas vähemalt kolmandik, kui mitte pool. Seal oli karmoška-, torupilli- ja viiulimängijaid, kellest oleks kokku saanud panna mitugi Vägilaste ja mõne muu ansambli koosseisu. Hakkasin mõtlema, kes siis tulemata jäi, sest neid oli lihtsam üles lugeda.

Muidugi, selle puhkenud pillimeeste arutu võistumängimise ajal pidi Tartus pesitsev seto meestelaulu punt Liinatsuraq vaikima või tõmbuma koridore mitmehäälse lauluga täitma. Metsatöllust tuntud arhailise meestelaulu edendajal Lauri Õunapuul siiski lubati peale jaburate tantsulaulude, mida annab pillimeeste mängitud lugudest üle jaurata, võtta eest ka mõni pikem meestelaul. Ja sealt võttis järje ja moodustunud ringi üle Viljandi regilaulu ema Celia Roose.

Vaikust ei olnud keskpäevast kella neljani hommikul hetkekski: isegi kui ühed pillimehed ära läksid, oli vahepeal teisi juurde tulnud. Või siis võtsid pilli kotist välja need, kes seni kuulanud olid. Jalad on tantsimisest veel nädal aega hiljem veidi valusad.