Miks on kuld nii kallis?

Kuld ei ole muidugi ainult viimasel ajal kalliks läinud, vaid on seda olnud alates sellest ajast, kui inimene seda haruldast ja hämmastavate omadustega metalli tundma õppis.

Kulla hind hakkas ülespoole ronima 2001. aastal, sugugi mitte juhuslikult algas enam-vähem siis ka dollari langus teiste valuutade suhtes. Dollari väärtus on kulla ja naftaga pöördvõrdeline. Kui üks tõuseb, siis teine üldiselt langeb.

Kas see ongi kõik – kulla hinna tõus on seostatav vaid dollari nõrkusega? Ilmselt siiski mitte. Oma osa mängivad ka kasvav maailmamajandus ning suur nõudmine kõigi metallide järele ning kulla vähesus ja raske kättesaadavus maakoores.

Kulda on lihtsalt üha raskem leida. Kaevandajad ei looda enam leida jämedaid kullasooni, pigem üritatakse suurest kogusest kivimeist kokku koguda harvad kullalibled. Kulda leidub rohkem kui 60 riigis, kuid kogu inimajaloo jooksul on kaevandatud kokku kõigest 167 600 tonni kulda (kokku kogutuna saaks sellest umbes 20 meetrise küljepikkusega kuubi). Võrdluseks: näiteks rauda tuuakse iga aasta maa alt välja 999 miljonit tonni.

Uusi kullakaevandusi on viimaste aastate jooksul avatud väga vähe. Kasvava majandusega maailm vajab seda asendamatut metalli aga aasta-aastalt üha enam. Seega on loogiline, et nõudluse kasvuga käib kaasas ka hinnatõus.

Siiski ei ole kuld praegu nii kallis kui võiks arvata. Kui arvestada ka inflatsiooni mõju, siis oleme kõigi aegade tippudest veel kaugel. Loomulikult on ka väga raske võrrelda näiteks 16. sajandi kulla hinda tänapäevasega. 16. sajand on oluline, sest siis toimus kulla hinna suur langus, mis oli seotud hispaanlaste kullaleidudega Uues maailmas.

Suurem osa kullast kasutatakse tänapäevani juveelitööstuses, ehkki kullal on ka palju väga olulisi tööstuslikke rakendusi. USA geoloogiateenistuse hinnangul kasutas juveelitööstus tervelt 84 protsenti 2006. aastal kaevandatud kullast.

Kuld on jõukuse sümbol ning meeldib seetõttu inimestele, kuid tal on palju muidki huvitavaid omadusi. Puhas kuld on pehme, tegemist on üldse kõige kergemini sepistatava metalliga. Üks gramm kulda on teoreetiliselt võimalik taguda ruutmeetrise pindalaga plaadiks. Samuti on kuld väga hea elektri- ja soojusjuht. Kuld on keemiliselt väga vastupidav ehk ei astu kergesti teiste ainetega reaktsioonidesse.

Kuld on sarnaselt mitmete teiste metallidega, nagu näiteks hõbe ja vask, seotud vulkaanidega. Kullaleiukohad on praeguse või kunagise aktiivse vulkanismiga piirkondades. Põhjus on selles, et kuld tuuakse magmaga Maa vahevööst ülespoole. Teda pole kivimeis palju, kuid väikses koguses ta teatud kivimtüüpides siiski kristalliseerub. Sellised kullaterakesed on väiksed ning nende tootmine on võimalik vaid keeruka tehnoloogilise protsessi käigus.

Kuid kuld võib välja sadeneda ka kivimeis ringlevaist magma poolt kuumutatud hüdrotermaalseist lahustest. Sellisel juhul võivad tekkida ka kontsentreeritumad kullasooned ja pesad. Suur osa kullaleiukohti tundub aga olevat hoopis jõgedega seotud. Põhjus on selles, et kui kulda sisaldavad kivimid aja jooksul murenevad, siis kuld vabaneb kivimeist ning kantakse vooluveega eemale. Lõpuks kullatükikesed settivad aeglasema vooluga kohtades ning moodustuvad puistmaardlad, mille ääres kullapalavikust haaratud kullaotsijad oma panne liigutasid.

Kulla üks tähtsamaid rolle on aga olnud maksevahend. Ka rahasüsteem oli veel üsna hiljuti seotud kullastandardiga (raha väärtus oli seotud kulla ja hõbeda hinnaga) ning paljude riikide valuutad on siiani osaliselt kullaga tagatud. Lõpu kullastandardile tegi USA president Richard Nixon 1971. aastal.

Hiljutine kallinemine pole esimene kulla hinnaralli ega jää ka viimaseks. Viimasel ajal on palju rääkima hakatud kullast kui investeeringust, kuid ajalugu vaadates ei saa kulda investeerimist pidada mõistlikuks tegevuseks. Jah, kuld on kallinenud, kuid arvestades inflatsiooni, on pilt hoopis teine. 1000 dollarit untsi eest tundub ennekuulmatu hind, kuid 850 dollarit 1980. aastal oli sellest tegelikult oluliselt kallim. Selle tasemeni jõudmiseks peaks kuld tõusma 2200 dollarini untsist. Investeerimiskulla müüjad tegelevad seega inimestele kärbeste pähe ajamisega ning loodavad leida kergeusklikke, kes usuvad viimaste aastate kullaralli jätkumist ka tulevikus.