Lennuk kui investeering

"Meil on küll kolme peale oma lennuk, aga ühelgi meist pole piloodipabereid," põhjendab Priit Piilmann väikese, aga mugava reaktiivlennuki Learjet 60 ostmist. "Ja me ei käi sellega oma lennukirge rahuldamas. Lennuki ostmine on pigem investeering. Oleme selle andnud rendile lennufirmale Avies ning seda kasutavad põhiliselt Vene ärimehed. Venemaa on ses mõttes üsna arenenud ning peamisteks stardipunktideks on Moskva, Peterburi ja Sotši."

Kui Piilmann, Kruuda ja Kangro soetasid endale mullu 12 aastat tagasi valminud lennuki, siis Endel Sifile kuuluv firma Harmony Aviation ostis laenurahaga sama tüüpi lennuki juba 2003. aastal ning see oli müügihetkel veidi üle kolme aasta vana. Toonane soetusmaksumus oli 117 miljonit krooni. Ka Sifile kuuluv lennumasin sõidutab peamiselt Vene ärimehi. Ettevõtte aastaaruande põhjal võib järeldada, et veidi vähem kui 10 protsenti lendudest on seotud Sifi ja tema firmadega.

"Mina ise lendan täpselt nii palju, kui vaja, ning ma teatan Aviesele, kes lennukiga opereerib, oma lennud tavaliselt ette. Kui lennuk on vaba, võivad seda kõik huvilised rentida," selgitab Siff. Küsimuse peale, kas ta ka ise on püüdnud lennukirooli istuda, selgitab Siff, et selliste lennukite piloot peab olema professionaalne lendur. "Asi pole proovimises. Soovi korral võiksin endale saada maksimaalselt amatöörlenduri tunnistuse propellerlennukiga lendamiseks. Reaktiivlennuk on midagi muud."

Tederi firmale kuuluv Cessna on Sifile kuuluvast Learjetist, milles on reisijatele kuni seitse mugavat nahktugitooli, vaid pisut suurem, ilmselt samast hinnaklassist ning on ehitatud kolm ja pool aastat tagasi.

Aeronautikaklubi juht ja lennukiomanik Johan Pender sõnab, et lennuki ehitamise aasta ei oma mingit tähtsust. "Oluline on mootori vanus ja sellega lennatud tundide arv," tõdeb Pender.

Kui jätta kõrvale 100 miljoni krooni kandis maksvad väikesed ja ülimugavad reaktiivreisilennukid, siis kui palju peab olema raha, et saada lennukiomanikuks? "Kõige levinuma neljakohalise propellerlennuki võib osta umbes poole miljoni krooni eest," ütleb Pender. "Võib osta küll ka 100 000 või 150 000 krooni eest, kuid siis tuleb lisaks mitusada krooni investeerida uude mootorisse. Kümneid miljoneid kroone maksvad lennukid pannakse tavaliselt ikka tööd tegema. Nii et huvilendudeks mõeldud väikelennukid on märksa odavamad."

Pender kinnitab, et Eesti ärimeeste huvi ka ise piloodirooli taha istuda pole kuhugi kadunud. "Pigem on see huvi kasvanud. Meie klubist rääkides võin kinnitada, et igal nädalal otsib kontakti keskmiselt üks uus huviline."

Eesti lennukite registrist leiab üsna palju kunagi Nõukogu õhujõududele kuulunud endisi õppehävitajaid, millelt on küll relvad maha monteeritud, kuid on jätkuvalt sõjalennuki välimusega. Neist seitse kuulub Apache Aviationile, prantslaste õhutsirkusele, mis käib üle maailma etendusi andmas. Ka Andres Rätsepp on ühe sellise hävitaja omanik.

Alta Capitali ja selle sõsarfirmade kaudu mitmete suurettevõtete - näiteks Silvano Fashion Eestis, Lauma Lätis, Scantarp Soomes ja Mieszko Poolas, ostustaadiumis lisaks Kalev ja Tere - omanikeringi kuuluv Andres Rätsepp maandab pingeid lennukiroolis.

Kui kaua Te olete lendamisega tegelnud?

Mõned aastad. Piloodipaberid sain ma kolm-neli aastat tagasi.

Miks Teil on kaks lennukit?

Need on kaks täiesti erinevat lennuvahendit. Üks on reaktiivmootoriga kunagine õppehävitaja ja teine sportlennuk.

Mida lendamine Teile pakub?

Eks ma naudin seda. Lennundus on äärmiselt reguleeritud ja koolitatud ala, nii et mingi hulljulgusega pole siin midagi pistmist. Lennukiga lendamine on palju ohutum kui autosõit.

Kui Teil on vaja näiteks Rootsi sõita, kas lähete siis oma lennukiga?

Ei, kõik ärireisid teen ma reisilennukiga. Ise lennukirooli istumine on pigem hobi ja sportlik ettevõtmine. Olen vigurlennus tulnud näiteks Leedu meistriks ja korra teiseks jäänud.

Kui tihti Te lendamas käite?

Eks see oleneb paljuski vabast ajast ja ilmast, aga keskeltläbi mõned korrad nädalas.