Hoolivus on õnneks juba geenidesse kodeeritud

Vahel näib, et hoolivus on haruldane nähtus inimmaailmas. Ka siis, kui keegi teeb head, saab kahtlustada, et see on omakasupüüdlik. Sponsorid võivad silmas pidada pigem oma huve - rakendada mõni andekas toetatav oma reklaamivankri ette. Forbesi 5. märtsil avaldatud 2007. a 1125 dollarimiljardäri edetabelis 23,5 miljardiga 15. kohale tõusnud Roman Abramovitš on jalgpalliklubi Chelsea FC omanik. Esisajasse pääsenud Vene kodanikest "vaeseim" (9,3 miljardiga 91.-94. kohta jagav) Alisher Usmanov on jalgpalliklubi Arsenal FC kaasomanik.

Kuid küsigem endalt: miks peaks üldse üks inimene hoolima teisest resp. teesklema hoolivust? Kas liigikaaslaste aitamine on loomuomane või hoopis kultuuri poolt peale pandud kunstlik kohustus? Mäletan õõvastust, kui noore mehena hiirte invasiooniga sõdides avastasin, et teised hiired panevad lõksujäänu nahka. Veel soojana, pisimagi tõrketa. Hiire aju on muidugi armetult väike ja kaaslast nosides ei kalkuleeri ta arvatavasti, et surnuna ei ole tollest enam mingit muud kasu kui toiduks. Aga vaadake mis tahes noorloomi, näiteks põrsaid, kui meeleheitlikult nad võitlevad, et oma kõht täis saada. Ei mingit viisakust ega hoolimist.

Darvinistlikus olelusvõitluses jääb ellu ning annab järglasi vaid kõige tublim. Kui metsise- või tedrekuked peavad lagendikul duelli, pigistavad nad aariaid esitades silmad kinni. Nad ei pea kartma rebast, kes alfaisaseid ei jahi. Reinuvader võtab hommikueineks mõne platsi serval passiva viletsama venna, kes nagunii oma kehvi geene paljundama ei pääseks. Nõnda on temalgi looduse majapidamises roll - olla kaitsekilbiks võitjale.

Bioloogid kahtlevad, kas absoluutne altruism ja eneseohverdamine on võimalik. Kaks peamist teed, mille kaudu omakasust võib välja kasvada ühiskondlik koostöö, on rühmavalik ja vastastikune toetus. Käsituse sugulasrühma tasandil toimuvast valikust lõi 1960. aastatel briti evolutsiooniteoreetik William Hamilton, hiljem on seda populariseerinud Richard Dawkins raamatus "The Selfish Gene". Omakasupüüdlikud pole üksikisendid, vaid geenid. Hamilton näitas, et sugulaste altruism üksteise suhtes on ranges sõltuvuses geenide ühisosast.

Eneseohverdamine sõltub sugulusastmest. See seletab tohutuid ühesuunalisi ressursside ülekandeid vanematelt lastele ja ka seda, miks valdav enamik uutest ettevõtetest maailma erinevates kultuurides on pereettevõtted, kus sageli kasutatakse sugulaste tasuta tööjõudu. Oma otseste järeltulijate poputamine ning onupojapoliitika on meile loomuomased.

Geenide kattuvus seletab mitmeid ilminguid, mis esmapilgul silma ei torkagi: näiteks ainult väga väikese osa puhul kodutülide käigus toimuvatest tapmistest on ohver veresugulane, ning tõik, või et laste väärkohtlemise tõus on kasuvanematega perede kasvu tulemus.

Brasiilia vihmametsas moodustavad sipelgad sama suure biomassi kui linnud, imetajad, maod ja sisalikud kokku. Evolutsioon soosib meeskonnatööd, aga mitte heatahtlikkuse, vaid DNA paljundamise suurema tõhususe tõttu. Kuna sipelgate, termiitide ja mesilaste emadel ja tütardel on suur ühisosa, tähendab kasu, kaotuse ja riski tasakaal, et suuremal osal ajast tasub tütrel oma ema aidata, selle asemel et üksikvanemana lahku lüüa.

Teiste primaatidega võrreldes pole inimeste liigisisene varieeruvus kuigi suur ja enamik kõrvalvorme on haruldased. Šimpansitel on omavahelisi geneetilisi erinevusi kolm korda rohkem ja nende üksteisest eraldatud populatsioonide omavahelised pärilikud erinevused võivad olla kuni viiekümnekordsed. Geeniuurimine näitab, et inimesed läbisid palju kitsama geneetilise pudelikaela: Homo sapiens'i genoomis on palju vähem juhuslikku muutlikkust kui šimpansi omas.

Meie kõigi esiema oli Aafrika Eeva. Inimene ei ole loomu poolest ingel ega pühak, ent ta geneetiline soodumus ei keela selleks saada. Kogu inimsugu on sugulased. Sugulasi armastada on loomuomane. Miks seisavad Aleksander Nevski katedraali eeskojas kerjused? Õigeusu kirikus käimise juurde kuulub obligatoorselt lisaks ikooni ees küünalde süütamisele ka sandile almuse andmine. Armuandi ei panda korjanduskarpi nagu katoliku või protestantlikes kirikutes, vaid antakse hädalisele.

Inimkonna pöörane edu ja arvukuse kasv polnuks võimalik, kui ei oleks sugenenud sotsiaalset hoolekannet. Ega see nii väga vana ole - näiteks isa ja ema eest hoolitsemise tegi dekaloog poegade kohustuseks. Kaugelt tõhusam kui individuaalne on institutsiooniline abi. Praegu on pensionisambad jm tagatised vanemate ülalpidamise üle võtnud. Hätta ei jäeta ka neid, kel pole isiklikke järeltulijaid.

Võtame näiteks käsu: sina ei tohi tappa. Seda mõeldi Hammurapi ja Moosese koodeksis otseselt - mõrv on lubamatu. Poolteist tuhat aastat hiljem sõnas Jeesus: "Aga mina ütlen teile: igaüks, kes oma venna peale vihastab, peab minema kohtu alla, kes aga ütleb "Lollpea!", põrgutulle!"

Sellise radikaliseerimise-ga - et vihkamine on võrdne tapatööga - ei saanuks alata. Ühiskonna jaoks on suur vahe, kas keegi teise maha lööb või ainult sõimab. Immanuel Kanti meelsuseetika nõuab, et tuleb järgida kategoorilist imperatiivi. Kas või malk pooleks. Aga kõigepealt on siiski vaja luua vooruse foon. Sponsorlus ja metseenlus, ka siis, kui eneseupitamiseks kalkuleeritud, on etemad kui karm hoolimatus.

Esimese sajandi juudi ühiskonnas oli vaeste aitamine auasi. Jeesus hurjutas neid, kes lasksid puhuda pasunat oma almuste andmisel. Jah, aga enne peab valitsema veene, et rikkuse laialijagamine pole pillamine, vaid kiiduväärne tegu.

Alles siis saab hakata soovima, et heategu tuleks otsekui spontaanselt. Alles siis saavad ehk ellu jääda ja nakatava eeskujuna toimida ka pühakud, kes teevad head, pidades seda endastmõistetavaks.