Nanotehnoloogia tegeleb hetkel peamiselt
nanomeetrites mõõdetavate ainekoguste tootmisega, mida kasutatakse näiteks
materjalide omaduste parandamiseks. Seega ei midagi ulmelist veel, kuid
tulevikus võivad täituda ka seni idee tasandil olevate nanorobotite loomise
plaanid.
Selliseid roboteid saaks kasutada näiteks ravimites. Nad liiguksid inimese organismis ringi ning parandaksid haigeid kudesid või hävitaks vähirakke.
Idee intelligentsetest robotitest, kes inimesele vastu hakkavad, on juba väga vana ning pole midagi imestada, et ideega nanorobotitest tuli ka vana hirm kiirelt tagasi. Üks nanotehnoloogia loojaist Eric Drexler kirjeldas 1980. aastail nö halli plöga stsenaariumi, mille kohaselt paljundavad kontrolli alt väljunud triljonid nanorobotid iseend ning hävitavad kõigest mõne päeva jooksul kogu Maa orgaanilise aine.
See stsenaarium on teoreetiliselt võimalik, kuid reaalsuses on inimesed selliste robotite loomisest veel väga kaugel. Tegelikult on nanorobotid juba olemas, kuid nad on täiesti looduslikud. Neid nimetatakse viirusteks ja palju probleeme on nendega tõesti, kuid ohtu inimkonna eksistentsile nad hetkel küll ei kujuta.
Kas inimesel on üldse võimalik luua midagi, mis on tast endast targem? See on filosoofiline küsimus, millele ei ole ilmselt lihtsat vastust. Vähemalt hetkel see võimalik ei ole. Hirmul nanorobotite ja nanotehnoloogia ees on ilmselt vähe alust. Nanotehnoloogia ise on lihtsalt üks rakendusteadus, mille saavutused on siiski mõeldud inimkonna teenimiseks. Küll aga ei tähenda see, et nanotehnoloogiat ei saaks pahatahtlikkusest või rumalusest kahju tekitavalt kasutada. Oht, nagu kõigi inimese loodud asjadega, on peamiselt inimeses endas.
Seotud lood
Väga väikeste objektidega tegelev
nanotehnoloogia seostub paljuski ulmega, kuna põhineb kuuldustel põnevatest
tulevikurakendustest.
Inimene on Maad asustanud juba sadu
tuhandeid kuni miljoneid aastaid, sõltuvalt sellest, millisest hetkest me oma
esivanemaid inimesteks peame. Homo sapiens on olnud liigina äärmiselt
edukas. Ta on asunud elama peaaegu kõikjale maismaale ning oma maitse ja
vajaduste järgi ümber kujundanud suure osa maapinnast ning teeb vaikselt
ettevalmistusi, et kunagi rajada kolooniad ka teistele taevakehadele. Raske on
ette kujutada, et sellel kõigel võiks olla peagi lõpp.
Kõik teadsid Helenet (42) kui sooja ja elava iseloomuga edukat naist. Tööl olles oli ta asjalik ning kodus tegeles laste ja majapidamisega. Õhtuti premeeris ta end tihti pokaali veiniga, et igapäevaseid muresid vaigistada ja stressi leevendada. Viimasel ajal vaevles ta aga unetuse käes ja ka lähedaste sõnul hakkas ta oma sära kaotama. Enese teadmata viis pidev veinitamine naise sügavamale alkoholi lõksu ja õhtusest lõõgastusrituaalist sai hoopis uneprobleemide põhjustaja. Helene jagab oma lugu, kuidas ta sõltuvusest vabanes ja enda elus uue lehekülje keeras.