Rahakapi võti pole linna käes

Peaministri ja rahandusministri seisukohad riigieelarve puudujäägi põhjuste osas ei tohiks jätta omavalitsusi ükskõikseks, sest neid püütakse eriti küüniliste võtetega keskvalitsuse asemel vastutajaks teha. Vaatamata headele aegadele riigi majanduses, on vahendite ebaõiglase jaotamisega keskvalitsuse ja kohalike omavalitsuste vahel hoitud viimaseid ikkagi näljapajukil. Omavalitsustel on tulnud kõik need aastad elada peost suhu.

Ühinedes ELi kohalike omavalitsuste hartaga, võttis Eesti valitsus kohustuse tagada omavalitsuslike ülesannete täitmiseks vajalikud ja piisavad vahendid. Praegune linnade ja valdade rahastamise süsteem Eestis ei arvesta aga omavalitsustele pandud ülesandeid, nende tulude ja kulude struktuuri, finantspositsiooni ega investeerimisvõimet.

Ebapiisavatele vahenditele vaatamata püüavad linna- ja vallavõimud neile pandud ülesannete täitmisega siiski toime tulla, kasutades selleks neid nappe võimalusi, mis neile jäetud on - laenamist ja koostööd erasektoriga. Niisugust olukorda ei saa küll kuidagi normaalseks ja jätkusuutlikuks pidada, sest praeguste seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks puudub nii stabiilne kui ka piisav finantsressurss.

Tallinna linna tuludest moodustavad kõige kaalukama osa, 80%, üksikisiku tulumaksust ja otseselt keskvalitsuse otsustest sõltuvad eraldised. Enam-vähem samad proportsioonid kehtivad kõikide omavalitsuste suhtes. Ka üksikisiku tulumaksust laekuv osa - praegu kõigest 11,9% - sõltub teatavasti riigivõimust.

Reitinguagentuur Moody's tõi oma raportis 2007. aastal Tallinna finantssuutlikkust hinnates ühe puudusena välja, et linna tulude poolel puudub paindlikkus. See tähendab, et omavalitsusel puudub võimalus suurendada oluliselt oma tulu uute maksude kehtestamise või olemasolevate tõstmise kaudu. Kohalike maksude osakaal omavalitsuste eelarvetes on kõigest 1%, Tallinnas pisut kõrgem.

Võrreldes keskvalitsuse ja Tallinna linna kulutuste struktuuri, torkab silma, et linna puhul moodustab tegevuskulude maht enam kui 62% kuludest, samas kui keskvalitsusel on see 21%, kolm korda väiksem. Omavalitsuste kulude niisugune struktuur tuleneb otseselt sellest, et pakutavad teenused on ülimalt kapitalimahukad ning eeldavad põhivara olemasolu hoonete ja rajatiste näol. Vara säilimiseks on seda aga vaja iga päev korras hoida ning see tähendab suuremahulisi töid koolide ja lasteaedade remontimisel, teeaukude lappimisel, tänavate puhastamisel.

On vaja teha ka suuremahulisi investeeringuid jätkusuutlikuks arenguks. Keskvalitsuse ja Tallinna linna investeeringute mahu võrdlus näitab, et keskvalitsusel on need riigieelarve kuludest ligi 6% (93,6 mld kroonist 5,665 mld kr), Tallinna linna eelarvekuludest aga üle 20% (7,7 mld kroonist 1,57 mld kr).

Tallinn on seni oma investeerimisvajadust suuremas osas katnud põhivara müügist ja laenu kaasamisega. Selline finantseerimise viis ei ole aga pikemas perspektiivis jätkusuutlik. Tallinna ahistamise või tasalülitamise plaanid võivad kaasa tuua negatiivseid tagajärgi kogu Eesti majandusele.

Paljuräägitud omavalitsusreform ei anna loodetud efekti, kui see kujutab endast ainult administratiivset liitmist või lahutamist. Ilma piisavat tulubaasi kindlustamata ei ole ka muudetud piiridega omavalitsused jätkusuutlikud. Valitsusepoolne nõukogude propaganda vaimus tehtav selgitustöö, s.o oma vigade veeretamine linnade-valdade kraesse, ei paranda kuidagi kokkukuivanud laekumisi riigikassasse. See aga ongi praeguse kriisi peamine põhjus.