Härra Päts kindlustab Eestit: riigipea õukonnaäri

Muistsed tornid ja müürid, kirikud, raekoda ja loss Toompea mäel on turistidele hästi tuntud Tallinna visiitkaardid. Vaevalt aga aimavad külastajad, et Eesti pealinn on ka üks maailma suurimaid puidust linnu. Täpset Tallinna puitmajade arvu on raske öelda, kuid umbkaudne hinnang on umbes 14 000 palkidest ja laudadest hoonet, mis on ehitatud alates 1890. aastast kuni 1940. aastateni. Aga kus on puu, seal on ka tuld. Lenderi majad, Tallinna majad ja individuaalprojektide järgi ehitatud eramajad – need kõik on kannatanud tulekahjudes, eriti ajal, mil ahiküte oli kütteprobleemile veel ainuke lahendus.

Veel 19. sajandil otsisid ettenägelikumad majaomanikud lisaks veeämbritele ka õiguskaitset. Erksavärvilised sildid kaheksakandi ja sõnaga „Rossija“ kinnitasid, et maja on kindlustatud samanimelises kindlustusseltsis. See oli Vene impeeriumi suurim ettevõte, mis sõlmis kindlustuslepinguid ja investeeris üüripindadesse. Sama tegi ka Esimene Venemaa Kindlustusselts. Sisalikuga logo tähistas Peterburi tulekindlustusseltsi Salamandra ning sinine, valge ja punane romb aastaga 1870 tähistas Varssavi Kindlustusseltsi.

Kõik need pakkusid meelsasti oma teenuseid eestlastest omanikele. Kohe, kui tuletõrjujad ja pealtnägijad põleva hoone ümber kogunesid, teadsid nad juba kindlustusplaadi olemasolu või puudumise järgi fassaadil, kas tuleohvritel on lootust kahju hüvitamisele.

Kuid Venemaa kindlustusandjatel polnud Eestis kohalikke konkurente kuni 1919. aastani. Ja kui pärast impeeriumi kokkuvarisemist langesid koos sellega ka senised kindlustusfirmad, kiirustas vabaks jäänud turunišši täitma tulevane pikaaegne Eesti riigipea, jurist ja poliitik Konstantin Päts isiklikult.

1919. aasta juunis esitasid Tallinna-Haapsalu rahukohtule registreerimiseks dokumendid vaid seitsme äri- ja ühiskondliku organisatsiooni hulgas noorte kristliku liikumise YMCA Eesti osakond, Eesti Ajakirjanike Selts, kirjastused Waba Maa ja Uus elu. Samal ajal registreeris kohus ka noore riigi esimese kindlustusseltsi Eesti Lloyd.

Selle asutajateks olid jurist, poliitik ja tulevane riigipea Konstantin Päts, Georg Vestel, kellest sai aasta hiljem Eesti Panga esimene direktor ja seejärel rahandusminister, ning ärimees Madis Jaakson. Kõigest nädal enne Eesti Lloydi asutas sama grupp oma panga – Harju Panga.

Eesti Lloydi peakontor avati südalinnas Harju tänaval, Harju Pangaga samas majas. Ettevõtte märgitud põhikapital oli 2 miljonit marka. Lõuna-Eesti teenindamiseks rajati kontor ka Viljandisse. Peale kinnisvara kindlustamise tulekahju, äikeselöögi ja gaasiplahvatuse vastu pakkus ettevõte elu-, tervise-, töövõime-, transpordi- ja veoste ning tehaste ja tööstusseadmete kindlustuse teenuseid.

Ettevõtte loosung oli lihtne ja selge: „Esimene kodumaine kindlustusselts“. Sealjuures oli nimi imporditud – laenatud kuulsalt Briti kindlustusbörsilt Lloyd’s of London. Lisaks tegutses Eestis enne revolutsiooni kindlustusselts Russki Lloyd, millel polnud samuti otsest sidet inglastega.

Seltsi faktilised juhid Päts ja Vestel kuulusid konservatiivsetele maaomanikele orienteeritud erakonda Põllumeeste Kogu. Samal ajal ei töötanud nende kindlustusselts maapiirkondades, keskendudes hoopis linnarahvale ja töösturitele. Et mitte kaotada sidet asutajate valijaskonnaga, maksis selts kinni auhinnad, mida anti kaubandus- ja tööstusnäituste põllumajandusosakonnas väljapaistvate tulemuste eest. Lisaks annetasid kindlustusandjad kaitseväe heategevusorganisatsioonidele ja panustasid raha Vabaduse väljakule Vabadussõja võidusamba paigaldamise fondi (seda ei jõutudki kuni 1940. aastani püstitada, kuigi ettevalmistused ja arutelud olid kestnud alates 1919. aastast).

„Esimene kodumaine kindlustusaktsiaselts Eesti Lloyd, mille 1919. aastal asutasid tuntud poliitika- ja majandustegelased, läks aasta algul täielikult eestlaste kätte. Kõik Eesti Lloydi aktsiad kuuluvad nüüd eranditult eestlastele ja selle tegevust juhivad Eesti päritolu spetsialistid,“ seisis 12. veebruaril 1935 ajalehes Postimees ilmunud loos.

Märkust Eesti päritolu spetsialistide kohta on lihtne selgitada. Eesti Lloydi algusaastatel oli suur probleem kvalifitseeritud töötajate puudus. Esimesel kodumaisel kindlustusseltsil polnud lihtsalt võimalust Eesti kindlustusjuhte värvata: neid polnud olemas. Endistes impeeriumi kindlustusseltsides töötasid valdavalt vene ja saksa päritolu töötajad, sageli sissesõitnud. Märkimisväärne osa neist lahkus Eestist pärast eelmise riigikorra likvideerimist.

Lõpuks tuli Pätsil ja ettevõttel pähe ebatavaline idee – otsustati importida kindlustustöötajad Taanist. Nad pidid üheaegselt toetama seltsi käimasolevat tegevust ja koolitama kohalikke spetsialiste, kes taanlased tasapisi välja vahetaksid. Peale inimeste sai Eesti Lloyd Taanist 1919. aastal ka esimesed laenud äri alustamiseks.

Eesti Lloydi peamiseks sissetulekuallikaks olid klientidelt saadud kindlustusmaksed. Lisaks, nagu toob välja ajaloolane ja poliitik Jaak Valge oma artiklis „Eesti Panga rahakraanide kallal“, said nii ühing kui selle kasusaajad 1920. ja 1930. aastatel riigilt mitmemiljonilisi sooduslaene.

1935. aastaks ulatus ettevõtte varade maht umbes 1,5 miljoni kroonini. Need jagunesid kinnisvara, kinnisvaraga tagatud väärtpaberite, poliiside vastu võetud laenude ja pangahoiuste vahel. Lisaks hoidis ettevõte jooksvate maksete jaoks kontoris mitmekümnetuhandeli krooni suurust sularaha tagavara. Aja jooksul kasvas kapital niivõrd suureks, et seda ei saanud enam ühingu hoidlates talletada. 1939. aastal omandas Eesti Lloyd krundi, et ehitada endale viiekorruseline avarate laoruumidega hoone aadressil Narva maantee 10 (praegune aadress on Narva maantee 2). Ambitsioonikat plaani firma aga ellu viia ei jõudnudki.

Kindlustusselts maksis igal aastal dividende aktsionäridele, kelle hulka kuulusid aja jooksul peale asutajate ja nende pärijate teistegi mõjukate äriperede esindajad – näiteks Toferid ja Puhkid. Konstantin Pätsi vahetas kindlustusseltsi juhatuses välja tema poeg Viktor. Eesti Lloydi keskmine dividendide määr oli 8%. Ka elukindlustuslepingu sõlminud kliendid said eduka aasta tulemuste alusel preemiaid 11–13% ulatuses sissemaksetest.

Seltsi viimase, 5. aprillil 1940 avaldatud avaliku aruande järgi ulatusid seltsi 1939. aasta tulud üle 4 miljoni krooni, varade suurus oli 2,4 miljonit. Ent juba sama aasta juunis natsionaliseeriti ühing koos kõigi selle väiksemate konkurentidega. Varsti arvati see NSV Liidu riikliku kindlustuse hulka. Viktor ja Konstantin Päts ning nende perekonnad arreteeriti okupatsioonivõimude poolt 30. juulil 1940 ja saadeti sundasumisele Baškortostani.

Vabadusse nad ei pääsenudki. Viktor Päts suri Moskvas Butõrka vanglas 1952. aastal, tema isa suri Tveri lähedal suletud psühhiaatriahaiglas 18. jaanuaril 1956. aastal.

Kuigi Eesti Lloydi pole juba palju aastaid olemas, võib selle kindlustusmärke Eestis mõnel majal siiski kohata. Näiteks Tallinnas saab logoga metalltahvlit näha Kalamajas Jahu tänav 7b.