Mis muutub, kui kodust on saanud ka täisajaga töökoht?

Kaheksa aastat tagasi algas mu koostöö praeguse tööandjaga. Elasin toona Raplas, aga tööl käisin Sauel. Kuus aastat sõitsin iga päev 50 km kaugusele tööle, enne seda veel sama palju aastaid eelmisse töökohta Tallinnas. Selline pendeldamine väsitas. Vajadus tuua oma ellu muudatus viiski Saaremaale kolimiseni.

Olin valmis ka selleks, et mu tööandja ei aktsepteeri soovi juhtida firma raamatupidamist Saaremaa metsatalust. Olin valmis elama mõnda aega ilma tööta, lootuses, et midagi leiab ka Saaremaalt. Ent läks teisiti. Minu ülemus ütles, et igaüht ta kodus töötada ei lubaks, aga mind ta usaldas.

Uue elukoha valikul sai määravaks kvaliteetne internetiühendus. Töös tegelikult suurt midagi ei muutunud, sest tegin ka varem sisuliselt kaugtööd: arvetest, mida menetlesin, läks enamik Rootsi. Vahe oli vaid selles, et ma ei pidanud iga päev enam kuhugi sõitma. Sõidu- ja ajakulu kokkuhoid kodus töötamise puhul on väga suur. Varem kulutasin bensiinile umbes 3000 kooni, nüüd sõidan vaid kord nädalas Kuressaarde toidu järele. Ülejäänud aja seisab auto niisama.

Eriti naudin aega, mis jääb mul iseenda jaoks, varem ei olnud mul seda üldse. Saan teha pikki jalutuskäike männimetsas ja mere ääres ning olen palju rahulikum ja õnnelikum inimene.

Meie firmas on teisigi, kes teevad kaugtööd, näiteks töötab üks inimene Hiinas. Minu töö käib rootsi keeles ja Rootsi seaduste järgi. Deklaratsioonid saadan Rootsi maksuametile, pank on Rootsis ja kõik dokumendidki tulevad sealt. Kogu töökorraldus on seatud nii, et arved tulevad firma Rootsi aadressile, sest arvel peab ju olema juriidiline aadress. Post koguneb postkontoris renditud postkasti ja kord nädalas saadetakse see mulle sealt edasi.

Kogu minu suhtlus kolleegide ja klientidega käib e-posti, Skype'i, telefoni ja faksi teel. Kolmel päeval nädalas toimetan Rootsi pangas, ilma et peaksin kohale sõitma. Palju on minu käest küsitud, kas koduse töö juures distsipliin ära ei kao. Seda hirmu pole, sest raamatupidamine ei anna mahti looderdamiseks. Tööpäev on mul kaheksa tundi, sageli sellest ei piisa ja siis teen ka ületunde. Kui on aastaaruande aeg või kui tahan võtta paar vaba päeva, teen kauem. Pealegi on töö iseloom selline, et ma ei saagi midagi tegemata jätta. Leian, et töökal ja vastutustundlikul inimesel pole mingit vahet, kas ta teeb tööd kodus või kontoris kolleegide silme all.

Mu kaksikõde, kes on teinud kaugtööd kauem kui mina, andis mulle hea nipi. Nimelt soovitas ta korraldada kodune tööruum nii, et see asuks muudest eluruumidest eraldi. Õnneks oli mul majas see võimalus olemas ja minu töökabinet asub majas eraldi tiivas. See loob tunde, et lähen igal hommikul tööle nagu tavaliselt ja puhkepäevadel pole mul sellesse tuppa asja. Nii on lihtsam kodu ja tööd lahus hoida.

Koduses vaikuses saan paremini keskenduda ja seetõttu jõuan rohkem kui kontoris. Säästan ka päris palju riietelt, sest enam pole vaja kostüüme ega kontskingi. Samuti kulub vähem toidule, kuna söögi valmistan ise. Paljud inimesed ütlevad, et neile on oluline suhtlus kolleegidega. Ka mina suhtlen nendega, olen ju kogu aeg Skype'is olemas.

Statistikaamet on kaugtöötamise vormi kasutanud juba 14 aastat. Kaugtööd teevad sotsiaaluuringute küsitlejad ja hinnaregistraatorid - ligi 12% meie töötajatest.

Varasematel aastatel jäi kaugtöö tegijate voolavus kümne protsendi piiresse, mullu aga avaldas tööturul toimuv aktiivne liikumine mõju meilegi ja neljandik kaugtöötajatest vahetas ühel või teisel põhjusel ametit. Võrreldes muude valdkondadega on voolavus, arvestades töö iseloomu, siiski üsna tagasihoidlik.

Kaugtöötaja töövahendid on sülearvuti ja mobiil, kogutud andmete saatmine käib interneti vahendusel vähemalt üks kord nädalas - krüpteeritult ja spetsiaalselt turvatud kanali kaudu.

Selline elektrooniline andmete edastus muudab kaugtöötaja töö kiireks ja mugavaks, tööandjal on aga operatiivne info küsitleja tööplaani täitmise kohta ning võimalus avaldada tunnustust hästi tehtud töö eest või kiiresti reageerida töös tekkinud ebatäpsustele.

Eelised ja ohud. Paikades, kus töökohti on vähe, on kaugtöö hea võimalus. Tööandja jaoks on kindlasti pluss, et küsitleja elab samas piirkonnas, kus ta töötab. Sellega suureneb töö efektiivsus ning väheneb aja- ja transpordikulu. Küsitleja leiab uued aadressid lihtsamini üles ja saab piirkonna inimestega parema kontakti.

Juhtimise seisukohalt on aga oht kaotada kontroll töötaja üle. Näiteks võib tekkida olukord, kus vaatamata mitmetele kommunikatsioonivõimalustele kaob side küsitlejaga ja samas ka teave, kas ja kuidas ta oma tööd teeb.

Nõrgema distsipliiniga inimesel võivad tekkida enesedistsipliini- ja motivatsioonitõrked. Kui töötaja ei ole aktiivne suhtleja, on oht, et tekib infosulg ja tõrjutuse tunne, samuti võib oskamatus igapäevatööd planeerida hakata töö- ja pereelu segama.

Sülearvuti ja mobiil ei suuda alati asendada näost näkku suhtlemist tööandjaga.

Kaugtöötaja kui organisatsiooni liige. Tööandja peab hoolitsema selle eest, et kaugtöötaja oleks tööst innustunud ja motiveeritud. Et küsitleja tunneks end ka kodus töötades organisatsiooni liikmena, hoolitseme selle eest, et küsitlejal oleks ligipääs kõigile statistikaameti sisekommunikatsiooni kanalitele ning asutuse siseinfo kättesaadav.

Küsitlejad on alati osalenud organisatsiooni suve- ja talvepäevadel, jõulupidudel ning asutuse juubeliüritustel. Samuti korraldame küsitlejatele vähemalt kord aastas 2-3päevaseid koolitusi, mille jooksul on küsitlejatel võimalus omavahel suhelda, jagada muljeid ja kogemusi.

Nii tekib ühtekuuluvustunne, mis aitab edaspidi töötades säilitada optimismi ja kinnistab teadmist, et ei olda üksi.

Loomulikult on inimesi, kellel pole tööle tulles küsitleja tööst selget ettekujutust. Olles veidi aega töötanud, leiavad nad, et selline töö ei ole siiski nende jaoks sobiv, ja lahkuvad.

Et küsitleja peab iga päev ringi liikuma ja pidevat inimestega suhtlema, siis igaühele see töö ei sobigi. Kaugtööd jäävad tegema need, kes peavad sellist elu- ja töökorraldust endale parimaks.