Eilses Äripäevas ilmunud uudis Mart
Laarist, Gloria veinikeldrist ja keelatud veinist tekitas elava diskussiooni, et
miks peab sellistest asjadest kirjutama ja nii suurel pinnal.
Küsimus ei ole keelatud veini koguses, vaid selles, et kui seaduste looja ei järgi ise kehtivaid reegleid, siis on see taunimistvääriv ja ka piisav põhjus, et seda kajastada. Kui meil on veinidega seoses nõuded liiga bürokraatlikud, siis tuleb neid muuta, aga tipp-poliitik ei saa neid eirata.
Ja alkoholiregister pole ainus aspekt. Tekib küsimus, kas Gloria veinikeldris olnud veinidelt tasuti korrektselt kõik maksud. Tähendab, kas neilt oleks tasutud kõik maksud, kui see teema poleks meediasse jõudnud. Summad on väikesed, aga ka siin on tegemist põhimõttelise küsimusega.
Asjaosalised väidavad, et tegemist oli kahetsusväärse eksitusega. Noor töötaja müüs teadmatult veini, mida ei oleks tohtinud müüa. See põhjendus on imelik, sest veini ostul väljastati arve, kus oli kirjas veini nimi ja hind. See toode oli veinikeldris müüdavate veinide nimekirjas. Seda sai osta, mitte maitsta.
Hoopis imelik oli aga esialgne selgitus, et tegemist oli mingilt ürituselt ülejäänud veiniga, mis toodi veinikeldrisse müüki. Põhjuseid selle info avalikustamiseks oli piisavalt ja probleem ei ole ainult kahes pudelis keelatud veinis, mida Äripäeval õnnestus eksperimendi käigus osta.