Riho Illak: ülikooli varamüük on hädatapmine

Järgneb intervjuu Riho Illakuga.

Saite 2002 aastal rektorilt distsiplinaarkorras noomituse. Mis juhtus?

Minu käsutuses ei ole kahjuks tollaseid dokumente, kuna valdav osa läksid koos äriühingu müügiga uuele omanikule üle ja ma ei mäleta kõiki asjaolusid ja detaile. Ehk peaks küsima selleaegse rektori käest!? Ega mina ennast käskkirjaga karistanud.

Fakt oli aga, et ülikooli omanduses olev kohvik töötas kahjumiga ja see süü lasus nii juhatusel kui ka omanikul.Kuigi ma esitasin korduvalt ka ettekandeid ja esildisi olukorra kohta, ei järgnenud sellele omanikupoolseid samme. Ma ei mäleta täpseid asjaolusid, kuid kuna ma olin määratud omanikupoolseks ainuosaniku esindajaks, siis oli esmane küsimus eelkõige poliitilises vastutuses.Kokkuleppel rektoriga ma ka selle vastutuse võtsin, sest tundsin, et ma tõesti ei suutnud igal ajahetkel piisavalt tõhusalt omanikujärelevalvet teostada, ning selle üheks tulemiks ja väljenduseks rektori poolt oli kirjalik noomitus. Aga pole halba ilma heata. Peale pikki ja tõsiseid läbirääkimisi müüs ülikool ettevõtte OÜ Elikantele koos võlgadega ja kohvik tegutseb siiamaani ja loodetavasti edukalt.

Riigikontroll heidab ülikoolile sisekontrollisüsteemi puudumist. Samuti seda, et puudus kord, mis sätestaks eluruumide ja muu kinnisvara võõrandamise protseduurireeglid. Kuidas Teie suhtute nendesse märkustesse ning mida tuleks ette võtta?

Ülikool selgitas oma vastuses riigikontrolli aktile põhjalikult, miks ülikool ei pea otstarbekaks kehtestada reegleid kinnisvara võõrandamisele. Kehtinud eluruumide võõrandamise kord (kehtis mai 2000 kuni november 2005) oli mõeldud ülikooli eluruumides elavatele üürnikele, leevendamaks ülikooli erastamiskohustuse puudumist madalamate müügihindadega.

„Selgitada välja isikud, kelle toimingud oluliselt kitsendasid ülikooli võimalusi 2005.a Ujula 4 spordihoone projekteerija otsimisel teha otsust endale kõige soodsama pakkuja kasuks,“ seisab Riigikontrolli auditis. Kas need isikud selgitatakse välja? Märgid ning konkurentide jutt viitavad sellele, et hange taheti kangesti mängida RTG Projektbüroole kätte?

Kedagi ei ole vaja välja selgitada. Ülikoolis teab igaüks oma töökohta ning töökohustusi ja on hästi teada kelle töö on riigihangete korraldamine ja ettevalmistamine. Ja need inimesed on töökad, targad, tublid, lojaalsed ja seaduskuulekad. Riigihange pole mingi mäng, et trihvaa kinni – trihvaa lahti! Ülikool tunnistas ju edukaks ainsa vastavaks tunnistatud pakkumise. Samuti olid kõikidel pakkujatel võimalus hankemenetluses tehtud otsuseid kahel korral vaidlustada (pakkumise kutse dokumentide vaidlustamine ja edukaks tunnistamise otsuse vaidlustamine) – seega pakkujad ei leidnud, et oleks rikutud nende õigusi. Eks seda vahel harva ikka juhtub, et konkurendid teevad oletusi ja etteheiteid ning ei ole rahul, et hange just neile ei tulnud. Täiesti mõistetav inimlik reaktsioon. Eks järgmisel korral läheb jälle mõnel „kaotajal” paremini!

Miks on ülikooli kinnisvara müügi puhul nii, et pakkumiste tegijad ei kutsuta ümbrikute avamisele? See ju soodustab igasuguste juttude ning kahtluste tekkimist?

Müügi puhul ei ole tegemist ju vähempakkumistega, vaid kes aga rohkem pakub, see ka vara omandab. 100% juhtudel kui osaleja on avaldanud soovi osaleda ümbrikute avamisel, on seda soovi ka arvestatud ja pakkuja ümbrikute avamisele kutsutud. Valdavas osas pole seda soovi olnud ega seda võimalust kasutatud. Meid on usaldatud.

Küütri 4 müügi puhul on täiesti ebaloogiline, kuidas saab olla, et oli ainult kaks võimalust - kas müüa hoone Kilgi firmale Elikante 150 000 krooni eest või see mitte müüa. Konkurssi ju ei korraldatud.

See oli Tartu Ülikooli nõukogu otsus ja minust oleks taktitu ülikooli kõrgeima kogu otsuseid kommenteerida. Minu ametkonna ülesandeks oli see otsus korrektselt ja protseduurireegleid jälgides ellu viia.

Mõne inimese arvates on ülikool on vara müünud põhjendamatult odavalt. Näiteks oleks Neinar Seli arvates Ranna tee 1 eest võinud saada mitu korda kõrgemat hinda. Ülikooli 15 müüdi 240 000 krooni eest, samas kui üheainsa korteri eest samas majas pidi linn elanikule maksma kohtuotsuse järgi 450 000 krooni. Milline on Teie seisukoht?

Ma ei kavatsegi Neinar Seliga vaidlusse asuda. Pealegi pole ta mingi kinnisvaraekspert. Olid ju kaks täiesti sõltumatut kinnisvarafirma hinnangut ja vaatamata neile hinnangutele sai ülikool avalikul kirjalikul enampakkumisel veel enam kui kaks korda kõrgema hinna kui eksperthinnangud seda pakkusid (täpsustan, et müügitingimused võttis välja kuus firmat, enampakkumisele laekus viis pakkumist, millest üks ületas enampakkumise alghinna ja ekspertide poolt pakutud turuhinna 100 000 krooniga ning ülejäänud neli esitatud pakkumist olid kõik vahemikus 3,03 kuni 3,7 miljonit krooni). Neinar oleks võinud ju ka pakkuda, aga ta ei teinud seda.

Ülikooli 15 puhul ei ole kohane võrrelda müügihinda ja kompensatsiooni perekondadele, kes seda said. Kompensatsiooni maksti seaduse alusel ning pidi võimaldama osta samaväärse suurusega korteri. Avalikul enampakkumisel saadud hoone müügihind ning üürniku poolt Tartu linnale samaväärse elamispinna eest rahaliste kohustuse väljamõistmise summa on kaks täiesti iseseisvat asja, ühe hind teisest ei sõltunud. Maja seisukord samuti siin ei lugenud. Kumbki hind kujunes sellele kehtestatud reeglitele vastavalt ning teineteisest sõltumatult. Ülikool ei saanud kuidagi ei linnale ega üürnikuke ette kirjutada, kas üldse ja kui, siis millist hinda peaks linn üürnikule kompensatsiooniks maksma.

Omal ajal olevat Te põhjendanud Narva mnt 25a ning 27a müüki sellega, et ülikoolil on sõlmitud kehvadel tingimustel rendileping?

Need on Teie oletused. Fakt on see, et ülikooli kasutuses olnud hooneosad lagunesid juba aastaid, ülikoolil puudusid igasugu vahendid nende kordategemiseks.

Ma tahaks väga küsida, ainult ei tea, kellele see täna adresseerida, et miks ikkagi ülikool oli sunnitud aastate jooksul oma vara müüma!? Miks riik ei finantseerinud ega tee seda ka praegu sellises mahus, et ülikool ka füüsilises mõttes areneda saaks. See kinnisvara müük on olnud ikka nagu hädatapmine, et mõnedki lagunevad õppehooned saaks hädapärast remonti ja hooldust.

Teil ei ole oma ärisid, olete olnud palgatööline. Samas olete lisaks eramule soetanud koos naisega 2004.a korteri Tartus Fortuuna 1 ning järgmisel aastal Tallinnas Paadi 14a. Tartu korteril ei ole ka hüpoteeki peal. Mõlema kortermaja arendaja omanikud on ka ülikooli suurima ehitaja Ehitusfirma Rand Tuulbergi omanikud. On see juhus? Kas maksite korterite eest turuhinda? Kui suurt?

Kust te võtate, et mu oma ärisid ei ole olnud! On olnud küll, ja väga edukadki! Kuid ülikooli tööle tulles loobusin neist enamusest ja pühendusin täielikult ülikoolile, sest see oli mulle suur, tähtis, põnev ja lennukas väljakutse, et mitte öelda elu armastus. Eramule pandud hüpoteek katab ka korteri laenu. Tallinna korteri ostsin Hansa Liisingult ja Tartu korteri Vallikraavi Kinnisvaralt. Tartu korter oli enne ostu olnud mitmeid aastaid sõjakooli välismaalasest ohvitseri käes rendil ja nägi välja nagu välistaap. Minul tuli seal korteris alustada remondist. Aga asukoht on hea ja seetõttu tasus pingutus ennast ka ära.

Korterid olen ostnud selle hinnaga, millega nad tol hetkel vabamüügis olid.Muide, ma ilmselt ei eksi kui ütlen, et ülikooli suuremad partnerid ehituses on olnud ennekõike Linnaehitus ja Skanska, ka Rand Tuuberg, kuid minu isikliku elu korralduses ülikooli partnerid ei osale. Aivari ja Raivoga ( nii nagu paljude ehitusjuhtidega kes on omal ajal EÜE-s ilma teinud) oleme sõbrad 80-ndate keskpaigast ja need harvad korrad kui kokku saame on meil palju muud rääkida kui tööst.

Korterite ostmine nõuab suurt raha, nagu ka suure eramu (400-500 m2) valmisehitamine ning ülevalpidamine. Eesti Ekspressile ütlesite, et Cadillac Escalade eest maksate igakuiselt ligi 11 tuhat krooni. Kuidas palgast välja tulete?

Mis puutub rahasse, siis seda ma ei laena ei sõpradelt ega sugulastelt, vaid pangast. Korterid on ostetud eluasemelaenuga. Maja ei ole ma ise ehitanud. Ostsin selle eraisikult elamiskõlblikuna eluasemelaenuga 1998.aastal (25 aastane laenuleping) 1,5 miljonit krooni eest. Üht- teist olen seal aastate jooksul kaunimaks ja paremaks muutnud. Täna hinnatakse seda kinnistut kordades kallimalt. Seega oli see tulus investeering.

Ma olen hiljaaegu Ekspressis maininud, et mu sissetulek on üle 50 tuhande krooni kuus, abikaasa palk kuni kevadise kojujäämiseni oli aastaid ca 25 tuhat krooni kuus, poeg ja vanem tütar teenivad ka korralikult ja saavad isa-ema abita hakkama. Suvilat, jahti, mootorratast või mis iganes luksuslikku või kulukat hobi mul ei ole. Mul tekitab esimese hooga raskusi ka meenutamaks, millal viimati välisreisil või puhkusel käisin. Minu hobi tundub minu töö olevat. Ja enamuse oma vaba raha investeerin ma oma laste haridusse ja tulevikku. Ma tahan, et neil elus hästi läheks ja nad kaugele jõuaksid. Meie pere saab hakkama, sest me hoiame kokku ja ei priiska mõttetute asjade peale.

Kui mitmest kohast Te sõiduauto kasutamise eest kompensatsiooni saate?

Saan isikliku sõiduauto kasutamise kompensatsiooni Tartu Ülikoolist. Minu töölepingus on juba 1998.a. juunist punkt, et mul on õigus ametiautole ja personaalsele autojuhile. Kümme aastat pole ma seda õigust kasutanud ja kui tervis alt ei vea, siis ei tee seda veel ka nii pea. Ajavahemikul august 2003 kuni aprill 2004, mil kuulusin Kääriku Puhke- ja Spordikeskuse juhatusse, sain 9 kuu vältel täiendavalt kompensatsiooni 1000 krooni kuus. Seega kokku 9000 krooni. Seda kompensatsiooni ei määranud ma endale küll ise. Kuid loobusin sellest ise. Tegelikult kulus see tihedal edasi-tagasi Tartu ja Kääriku vahet sõites ära ja tuli veel puudugi.

Te olevat kunagi ühes seltskonnas öelnud, et Teie oletegi Liivimaa kroonimata kuningas. Kas viitab Teie naljasoonele või edevusele või hoopis mõlemale?

See on hambutu nali. Nalja küll siin pole. Enamus inimesi kutsub mind eesnime pidi, mõned head sõbrad Rix’iks ja abikaasa Riksu’ks. Ise ma endale tiitleid ja aurahasid ei jaga. Edevus jättis mu maha juba 20-30 aastat tagasi, siis kui ma pillimängud bändides lõpetasin. See jutt kroonimata kuningast on küll täieline möggga (kolme g-ga - Riho Illak, toim.).

Mis Teid hoiab/motiveerib ülikoolis edasi töötama, 14 aastat on juba täis saanud?

Ma olen ülikooli jätnud palju oma teadmistest, ajast, energiast ja ka tervisest ja ma ei kahetse midagi.

Ja kui veel rahast rääkida, siis minu jaoks ei ole see peamine. Seda peaks olema nii palju, et normaalselt ära elada ja lastele haridus anda. Ma ei ole käinud ühelgi matusel, kus raha- või kullakotid kirstu küljes ripuvad. Mulle on tähtsam see, mis jääb minust maha minulastele, järeltulevatele põlvedele ja ajaloole. Minu töö ja minu tegemised, minu lapsed ja nende lapsed jne.