On äärmiselt rumal ja ebakohane võrrelda põllumajanduskindlustust liikluskindlustusega. Kohustuslik liikluskindlustus on kehtestatud eelkõige seetõttu, et avarii tekitaja võib põhjustada kahju teistele süütutele liiklejatele ning pole võimeline ise seda kahju hüvitama.
Ikalduse korral on aga esmane kannataja ainult põllumees ise. Neid kindlustussüsteeme saaks ehk võrrelda siis, kui põllumehed põudasid ja uputusi ise tekitaks ning selle kaudu nii enda kui ka linnameeste elu ära rikuks. Seda analoogiat kasutades tuleks ka isiklike asjade kaotamise ja rikkumise kindlustamine kohustuslikuks muuta.
Nagu igas teises ettevõttes peaks ka põllumajanduses olema põllumehe enda asi, kas ta riskib oma ettevõtte põhja lasta, kui selle kindlustamata jätab.
Enamik riike toetab aga põllumajanduskindlustust eelkõige seetõttu, et tagada põllumeeste ellujäämine pärast ikalduse tõttu hävinud saaki ning selle kaudu toiduga varustatuse järjepidevus. Toiduga kindlustatus pole aga enam mitte ainult põllumeeste huvi, vaid kogu ühiskonna huvi.
Kui ühiskond peab sama tähtsaks või tähtsamaks näiteks inimeste nööpidega varustatust, siis tuleb astuda samme, et tagada nööbitehaste järjepidev töötamine.
Muidugi võiks veel pikalt kirjutada ekspordist-impordist jne, aga tundub, et sel pole mõtet.
Enne põhjapanevate avalduste kirjapanekut tasuks ennast vastavas valdkonnas harida, infot koguda ja mõtiskleda, miks asjad on just nii, nagu nad on.
Seotud lood
Riigi loodud IT-majad pakuvad erasektori IT-ettevõtetele järjest rohkem konkurentsi. Võisteldakse tööjõuturul, IT-firmadel on oht muutuda tööjõurendi pakkujateks, selgitavad saatekülalised Äripäeva raadios.