Putini eksnõunik: Venemaa kaotas sõja

Sõja tulemusena osutusid Venemaa finantspoliitilised ja moraalsed kaotused Illarionovi sõnul tunduvalt suuremateks kui Gruusial, kirjutab Vene meediaportaal grani.ru. Illarionov ütles, et sõda Gruusias oli „pikaajaliselt ettevalmistatud ja edukalt läbi viidud Vene võimukandjate hiilgav provokatsioon, Basajevi Dagestani sõjakäigu taasesitus ning teise Tšetšeenia sõja algus“. Sealjuures ei õnnestunud Vene võimudel saavutada oma peamist eesmärki – president Mihheil Saakašvili mahavõtmist ja Gruusia poliitilise võimu vahetust. Gruusia ühinemine NATOga saab Illarionovi hinnangul sellest vaid hoogu juurde.

Üheks sõja tagajärjeks on ka see, et rahvusvahelise agressori sildi, kes oma väed teise riigi territooriumile viis, sai külge Venemaa, Gruusia omakorda tunnistati üksmeelselt agressiooni ohvriks.

Illarionov rõhutas samuti, et Venemaa sattus ühtlasi ka välsipoliitilisse isolatsiooni. Venemaa sissetungi Gruusiasse toetas vaid Kuuba. „Ei Iraan, Venezuela, Usbekistan ega isegi Valgevene öelnud Venemaa toetuseks sõnagi,“ ütles Illarionov oma avalduses.

Lisaks sellele on Illarionovi sõnul poliitilisest G8st de facto G7 saanud. Venemaa poliitilised läbikukkumised alates „rooside revolutsioonist“ 2003. aastal ja 2004 toimunud „oranžist revolutsioonist“ kuni selle aasta aprilli Bukaresti läbikukkumiseni NATOs täienesid uue läbikukkumisega.

Varem on Venemaa rahvusdemokraatliku liidu liider Mihhail Kasjanov öelnud, et vastuseks Gruusia provokatsioonile mastaapse sõja üles keerutanud Venemaa juhtkond on riigi praktiliselt tupikusse viinud. „Vastuseks Gruusia presidendi provokatsioonilistele ja tundub, et varem planeeritud tegevusele kiskus Venemaa üles suuremastaabilise sõja. Pommid ja raketid ei lange mitte ainult aastatepikkusest konfliktist vaevatud Lõuna-Osseetia peale, vaid ka teistesse Gruusia regioonidesse. Selle tulemusena on Venemaast saanud relvastatud konflikti osapool, kes liigub samm-sammult otse rahvusvahelisse isolatsiooni. Konflikti edasine eskaleerumine viib vältimatult uute ohvrite ja purustusteni,“ teatas Kasjanov.

Illarionov märgib oma analüüsis, et Venemaa juhtkonnal õnnestus siiski peamine – see, millesse kaasaegne maailm ei suutnud ja ei tahtnud uskuda – äratada paaniline hirm Vene karu ees. Seda hirmu ning (ajutist) jõuetuse tunnet ei unusta maailma pikka aega.

Vene kodanikud, kellel puudub peale ametlike allikate igasugune ligipääs teistele infoallikatele, sattusid täielikku infosulgu. Avaliku arvamusega manipuleerimise ja massihüsteeria viimasele piirile viimise tase ja kiirus on Illarionovi sõnul Putini režiimi märkimisväärne saavutus, mis kujutab endast vaieldamatut ning pretsedenditut ohtu Venemaa ühiskonnale. Illarionov märkis, et institutsionaalne katastroof on sõja algusest peale toimunud kõigi silme all ning selle peamisteks, kui mitte ainukesteks ohvriteks on Venemaa kodanikud.

Sõda paljastas Illarionovi sõnul mitmete nn vene liberaalide ja demokraatide tõelise palge, kes end seni Venemaa impeeriumi taastamise ihalustest distantseerinud olid, kuid kui impeerium pead tõstis, hakkasid kohe nõudma „marssi Thbilisi peale“ ning jõustruktuuride tugevdamist. Siiski pole veel kõik kadunud, kuni nendele jõududele seisavad vastu kõrgeid moraalseid printsiipe väärtustavad Venemaa kodanikud, lisas ta. Illarionov lõpetas oma avalduse loosungiga: "Ära usu! Ära karda! Ära anu! Ei mingit koostööd nendega!"