Kas USA valitsus oleks pidanud aitama Lehman Brothersit?

Nagu läinud nädalavahetus näitas, osutusid kuuldused finantssüsteemi kehva olukorra lõpust ennatlikeks. Nädalavahetusel ostis (päästis) Bank of America investeerimispanga Merrill Lynch. USA rahandusministeeriumi iseäranis suure vastuseisu tõttu kasutada maksumaksjate raha leidis Lehman Brothers oma lõpu, paludes pankrotikaitset. USA suurim laenu- ja hoiuühistu Washington Mutual on halvas seisus. Kindlustusgigandi AIG bilansis laiutab 75–80 miljardi dollariline auk, mille täitmiseks on kibekähku laenu vaja.

Loodeti, et kümmekond pangajuhti, kes olid läbirääkimistel, päästavad ise Lehmani. Kuid miks päästa konkurenti ja võtta üüratu risk, kui mingit tasu kas või tehingu rahastamise või garantiide vormis selle eest ei pakuta? Moraali poolest oli hea, et Lehmani ei päästetud. Kuid miks rahastas rahandusministeerium JPMorganit, kui oli vaja päästa väiksemat investeerimispanka Bear Stearnsi? Lehman Brothersi päästmata jätmine algatas väga palju küsimusi ja tekitas erinevaid, suisa vastukäivaid seisukohti.

Trendivastane Aasia investor dr Marc Faber, keda ma hindan kõrgelt, ütles, et Lehman Brothersi pankrot ei ole oluline sündmus, see aitab õhu puhtaks lüüa.

Teine trendivastane investor Jim Rogers süüdistas väga karmide sõnadega USA rahandusministeeriumi ja keskpanka, kuni päästeti Fannie Mae ja Freddie Maci. “See on arulagedus, hullumeelsus, ühe nädalavahetusega on USA valitsuse võlad enam kui kahekordistunud kamba lollide ja ebakompetentsete päästmiseks,” ütles Rogers.

Lõppeks oli kogu USA pangandussüsteem eelmise aastasaja alguses pankrotis, samuti sõja järel kõik Jaapani maaklerfirmad. Ometigi tuldi kriisidest välja väga tugevate majandustena. Pankade ja ettevõtete pankrottide vältimine ja riigi rahaga päästmine ei ole omane kapitalismile, vaid plaanimajandusele nagu Nõukogude Liidus.

Sisuliselt mängitakse praegu reaalselt läbi finantsturgudel enimkardetud nähet: süsteemset riski. See oli otsuselangetajatest väga julge samm: panustada sellele, et Lehmani häving ei too kaasa probleemide kandumist teistele pankadele. Pole sugugi kindel, et USA rahandusminister Henry Paulson ei pea hiljem oma sõnu sööma ja ikkagi päästma Lehmani või siis juba Lehmani kollapsi tagajärjena teisi kannatajaid.

Igasuguseid õudusjutte liigub – kardetakse USAs tuhandete pankade lõppu. Uus reaalsus võib olla see, et suvalisi raha- ja investeerimisasutusi enam maksumaksja rahadega ei päästeta ja liiga suur ring tõmbub koomale. Võimalik, et vaid kolme USA panka päästetaks iga hinna eest: Citigroupi, JPMorganit ja Bank of Americat.

Pankadel oli juba niigi raskusi rämpshüpoteeklaenude kahjumite mahakandmiste tõttu kapitali kaasamisega. Kuna Lehmanil oli välja lastud umbes 600 miljardi dollari eest võlakirju ja CreditSightsi hinnangul on lootus vahest saada tagasi igast dollarist 60–80 senti, siis tooks see kaasa veel suurusjärgus 100–200 miljardit dollarit kahjumit.

Kust pangad selle kaotatava raha taastamiseks kapitali kaasavad, on suur küsimärk. Pangad, kes juba on toetanud emiteeritud aktsiaid ostes, on nende ostudega suures kahjumis. Ilmselt ei ole nad enam samavõrd valmis uut kapitali pakkuma.

Üleeile esines Paulson Valges Majas, kus kutsus ameeriklasi üles näitama üles usaldust USA finantssüsteemi vastu. Nii mõnedki finantsblogi shy;jad soovitavad Lehman Brot shy;hersi asemel karta AIG kindlustuskorporatsiooni. Ühest blogist sain juba läinud neljapäeval hoiatuse, et Lehman hävib, kuna töötajad räägivad, et rahamaja peab töötajatega kriisikoosolekuid teemal, et 24 tunni pärast enam Lehmanit ei eksisteeri.

Kui arvati, et finantskriisi tunneli lõpust paistab juba valgust, siis tasub ettevaatlik olla – valgus tunnelis võib olla hoopis lähenev rong. Nagu plakat raudtee ääres ütles: joostes võidad minuti, kuid võid kaotada elu.