Kes tappis Wall Streeti?

Mõttekäik oli umbes selline. Kes siis ei tahaks, et laenuturud teeniksid koduomanikke? Selleks tuleb tuua eluasemelaenuturule korralik konkurents, lubades ka mittepankadel kodulaene anda – ja just selliseid uutmoodi kättesaadavamaid laene, mida pangad ei paku.

Seejärel laskem need laenud kokku koguda ja pakkida väärtpaberitesse, mida võib investoritele müüa – see vähendab riski. Siis jagagem laenumaksed veel riskiastme järgi osadeks, makstes kõrgema riski võtjatele kompensatsiooniks kõrgemat intressi. Siis toogem kohale reitinguagentuurid, kes kinnitaksid omalt poolt, et vähemriskantsed laenuga tagatud väärtpaberid ikka sobivad pensionifondidele ja kindlustusfirmadele. Ja nende jaos, kes veel muret tunnevad, tuleb luua derivatiivid, mis lubavad investoritel osta kindlustust juhuks, kui väärtpaberite väljaandjatega midagi juhtub.

See paistis suurepärase mudelina. Tänu sellisele asjakorraldusele said miljonid vaesemad pered endale oma kodu, investorid teenisid hiigeltootlust ja finantsvahendajad panid taskusse teenustasud. Süsteem oleks võinud töötada kui õlitatult – ja veel umbes poolteist aastat tagasi uskusid paljud finantseksperdid, majandusteadlased ja poliitikud, et just seda ta tegigi.

Siis kukkus kõik kolinal kokku. Möödunud kuudel turud endasse haaranud finantskriis on Wall Streeti maha matnud ja USA alandlikuks teinud. USA rahandusministeeriumi ligi triljon dollarit maksva päästeplaani kõrval paistavad senised arenevate turgude kollapsid, nagu 1994. aasta Mehhiko peesokriis ja 1997.-98. aasta Aasia finantskriis, vaevalt märkimisväärsetena.

Mis siis valesti läks? Küsimus on oluline, sest kui meie kasutusele võetud abinõud pole suunatud tegelike haigustekitajate vastu, siis võib meie innukus turgusid rohkem reguleerida anda surmahoobi ka kasulikule finantsinnovatsioonile.

Probleem on selles, et kahtlusalustest juba puudu ei tule. Kas vastutavad hoolimatud laenuandjad, kes laenutingimused määrasid – sealhulgas naeruväärselt madalad intressimäärad ja trahvid laenu ennetähtaegse tagasimaksmise eest – ja mitte midagi kahtlustavad laenajad lõksu juhtisid? Võib-olla, aga ega laenuandjad poleks neid tingimusi pakkunud, kui nad poleks uskunud, et kinnisvarahinnad tõusevad.

Ehk on siis süüdlaseks 1990. aastatel tekkinud kinnisvaramull ja Alan Greenspani aegse Föderaalreservi vastumeelsus see tühjaks pumbata? Kui see ka nii on, anti selliseid laenudega tagatud väärtpabereid välja hoopis suuremal hulgal, kui püsivaks laenutegevuseks tarvis oleks läinud. Sama puudutab ka kindlustustooteid võlakirjade lunastamata jätmise vastu (credit default swaps), millest said pigem spekuleerimise kui kindlustamise vahendid ning mis jõudsid mahult meeletu 62 triljoni dollarini.

Olgu, kriis poleks nii kaugele arenenud, kui kõikvõimalikud finantsasutused poleks suurema tootluse teenimise lootuses asjale sellist finantsvõimendust andnud. Aga kus olid siis reitinguagentuuride silmad? Kui nemad oleksid oma tööd korralikult teinud ja riskidele õigel ajal tähelepanu juhtinud, poleks turud ju ometi nii palju investoreid kaasa tõmmanud?

Või on tõelised süüdlased hoopis teisel pool maakera? Olid ju raha kõrvale pannud Aasia pered ja dollareid koguvad välismaa keskpangad need, kes lasid säästudel üle ääre ajada, mis surus reaalsed intressimäärad miinustsooni ja küttis omakorda üles USA kinnisvaramulli. Kui keskpankade juhid oleks ennast kokku võtnu ja nende suurte jooksevkonto puudujääkidega midagi ette võtnud, siis poleks turul olnud kogu seda vaba raha, millest sai ainult õnnetus tulla.

Aga äkki oleme kogu selles jamas hoopis sellepärast, et USA rahandusministeerium mängis kriisi puhkemisel kehvasti oma kaardid välja. Kas ei külmutanud laenuturgusid lõplikult siiski mitte USA rahandusministri Henry Paulsoni otsus Lehman Brothersile mitte appi minna? Kohe pärast seda otsust jäi kinni isegi kõige paremini kapitaliseeritud ettevõtete lühiajaline rahastamine ja kogu finantssüsteem muutus mittefunktsioneerivaks.

Kas poleks Paulsonist olnud arukas nina kinni pigistada ja teha Lehmaniga sama, mida ta oli juba teinud Bear Stearnsiga ja mida ta tegi mõned päevad hiljem AIG-ga – nad maksumaksja rahaga päästa? Wall Street oleks siis võib-olla veel elavate kirjas ja USA maksumaksjatele oleks asi lõppkokkuvõttes ka ehk odavam tulnud.

Ehk on mõttetu otsida seda ühtainukest asja, mis oleks võinud teisiti minna, nii et Wall Street poleks meile näkku plahvatanud. On ju lohutav mõelda, et finantsmaailm käitub siiski mõistuslikult ning et see oli nn täiuslik torm ehk harvaesinev olukord, kus mitmed halvad asjaolud ühele hetkele õnnetult kokku satuvad.

Nii et mida näitab meile siis Wall Streeti lahkamine? Oli see enesetapp? Mõrv? Juhuslik surm? Või harvaesinev organite üldine ülesütlemine? Ilmselt ei saa me seda kunagi teada. Ning sellepärast on ka seadusandjate uued regulatsioonid ja ettevaatusabinõud kaheldava mõjuga. Sellepärast võime kindlad olla, et meid ootab ka tulevikus ees mõni suur finantskriis, kui tänane on juba meie mälu kaugematesse soppidesse vajunud. Et see tuleb, selle peale võime kogu oma rahaga kihla vedada – ja just seda me ilmselt ka teeme.