Elu majanduslanguse tingimustes

Aira Tammemäe, koolitusfirma AT Treeningud omanik ja juht, kirjeldab enda jaoks olulisimat sisemist testi: "Kui haarata seljakott, koduuks enda järel lukku keerata ja mõneks ajaks kõik harjumuspärane maha jätta ning mitte tunda sõltuvust mateeriast, siis on ilmselt kõik hästi." Nii aeg-ajalt ennast testides rahustab Airat ikka teadmine, et ta tõepoolest suudaks kodust lahkudes hakkama saada vaid esmavajalikuga. Kuna ta korraldab sageli rännakuil rajanevaid koolitusi, ei saa seljakott olla suur - kaheksa kilo hulka peab mahtuma kõik hädavajalik.

Tallinna vanalinnas asuva Haus Galerii omanik ja juht Piia Ausman ei tegeleks kindlasti üksnes kunstiäriga, kui esmane eesmärk oleks teenida raha. Raha on tema jaoks paljuski eneseteostuse vahend ja ta on püüdnud leida tasakaalu, kuidas end selles plaanis piisavalt doseerida. Raha peab olema Piia hinnangul täpselt nii palju, et mõte selle puudumisest ei hakkaks segama. Näiteks annab Piia ise välja oma lasteraamatuid ja hindab seda, et ta ei sõltu kellestki, ei vaja kõrvalisi investoreid ega pea tegema hea tulemuse nimel kompromisse.

Ka kolmas vestluspartner Kirke Maar on läinud oma rada, luues Euroopa Liidu projektialaste konsultatsioonidega tegeleva firma InterAct Projektid ja Koolitus ning majutusteenuseid pakkuva väikefirma Lembitu Puhkekodu. Suhtumine rahasse ja materiaalsetesse väärtustesse on oluliselt muutunud viimaste aastatega, kui aastaid töösse investeeritud aeg võimaldab majanduslikku stabiilsust ning rahast palju tähtsamaks muutub vaba aeg ja võimalus endaga tegeleda, mõelda ja hingata - näha märke looduses ja iseendas.

Praegu ei ole just palju neid asju, mida iseseisva eluga harjunud naised endale lubada ei saaks, kuid see ei tähenda, et nad hindadele üldse tähelepanu ei pööraks. Aira toob näite igapäevasest poeskäigust -

kuigi ta ei peaks hindade üle palju pead murdma, ei näe ta põhjust kaupa korvi huupi ja valimatult laduda. "Kui parajasti on mingi sooduspakkumine, siis igapäevaste asjade puhul valin ikka soodsama."

Tööga seotud koolitusmatkadel olles elab Aira täielikku looduslapse elu - peseb ja magab seal, kus parasjagu võimalik, ja tingimused on kohati enam kui spartalikud. Ajal kui ta on reisil, pole tarbimisel ega luksusel tema elus ruumi.

Kirke igakuisest sissetulekust kulub umbes pool jooksvateks kuludeks, nagu eluasemelaen ja koduga seotud halduskulud, kulud autole, hoiused ja fondid (pensionifond ja lapse koolifond), pere toit, riided endale ja lapsele ning hobidega seotud kulud. Teine pool sissetulekutest jääb kuu lõpus enamasti üle ehk pangakontole säästudeks, millest siis korrapäraselt on võimalik suuremaid oste sooritada, kodu remontida ja perega reisida.

Emotsionaalseid ostusid on siiski nii mõningaid, nagu näiteks kulutused hobidele, milleks on purjelaua ja lumelauaga sõitmine. Kuigi pole otsest põhjust ebakindlust tunda ega midagi karta, proovib Kirke vältida väiksemate laenude võtmist ja isegi krediitkaardiga tehtavaid kulutusi, mis suure inflatsiooniga perioodidel pole majanduslikult sugugi otstarbekas tegu. "Krediitkaarti olen vist viimase kümne aasta jooksul kasutanud ainult reisidel, kui deebetkaarte ei aktsepteerita." Kui oleks vähegi võimalik, elaks ta tegelikult ilma ühegi laenuta, kuna laenamine paratamatult takistab vabalt ja spontaanselt elamast ning elus suuri kannapöördeid tegemast.

Ettevõtlike inimestena on kõik kolm väga tugevalt hakkamasaamisele orienteeritud ja läbikukkumist välistavad, mis määrab ära ka ennustatava käitumismustri võimaliku sissetuleku kaotuse puhul.

Aira on kindel, et töökoha kaotuse puhul on tasakaalu säilitamiseks esmatähtis kohanemisvõime, emotsionaalne toimetulek. Olulisim on usk endasse ja sisemine tasakaal.

Kolm aastat tagasi tegi Aira lõpparve juhtiva ametikohaga pangas ning alustas oma teed. Ka selline situatsioon on ju ebakindlust tekitav - ei ole garantiid, et kõik läheb nii, nagu plaanitud. Ja kui poleks usku iseendasse, ei saaks kunagi midagi alustada.

Seetõttu ei näe Aira põhjust midagi karta - kui peaks ka alustama uuesti ja nullist või vahetama sootuks valdkonda, võtaks ta väljakutse vastu sellisena, nagu see on.

Sisuline töökoha kaotus on tema ärisektoris väga reaalne stsenaarium - vaid lühikese telefonikõnega oleks võimalik nullida mitme kuu sissetulek, kui klient loobuks varem kokkulepitud koolitusprojektidest.

Piia arvab, et kui midagi peaks praeguses tegevuses minema tõesti väga pahasti ja ta peaks alustama millegi muuga täiesti otsast ning teiste mängureeglitega, oleks temas see valmisolek igal juhul olemas. Ta juhindub põhimõttest, et tema tööalase tegevuse fookuses peab alati olema asjade sisuline külg ja kvaliteet. "Järjekindlalt õigeid asju ajades ja kannatlikkust omades hakkab raha sinu juurde ühel hetkel vaikselt ikka tulema," usub Piia.

Kirke nendib, et väikeettevõtluses sees olles tegelikult otseselt enda isikliku töökoha kaotamise peale väga tihti ei mõtle, see on kõige väiksem mure igapäevatöös. Tegelikult on Kirke isegi mõelnud, et kui muutuvas majanduskeskkonnas peaks ta äkitselt oma tulud mingil põhjusel kaotama, siis sellel oleks kindlasti ka positiivseid külgi. Nagu Airagi, arvab ka Kirke, et tagasilööki peaks võtma kui aega natuke endasse vaadata. "Kiires tööelus meil selleks aega ei ole, kohati käime nagu klappidega hobused, kes näevad ainult oma traavirada.Loodan siiralt, et ma ka väga raskel hetkel olen valmis neid ilusaid mõtteid järgima, säilitama eneseusku ja mitte kiirustama otsuste langetamisel," räägib Kirke. Ta leiab, et õnnelikud on tegelikult need inimesed, kelle kodu on soetatud ilma suure laenuta või kellel laen ei käi üle jõu ka igakuiste tuludeta - et oleks aega enda väärtustest tulenevalt leida see õige töökoht, mis ka sisemist rahulolu ja rõõmu pakub.

Töökoha kaotamisest võibki saada tragöödia juhul, kui tööd otsides juba järgmise kuu laenumaksetega on raskusi või kui võetakse vastu esimene ettejuhtuv koht, mis aga pikemas perspektiivis viib suure sisemise rahulolematuseni. "Üks asi, mida keskmine eestlane võiks rõõmsalt ja muretult lõunaeurooplaselt õppida, on see, et auto ei pea uus, suur ega liisitud olema, võib ka väike ja mõlkis olla," ütleb Kirke.

Aira näeb praegust majandusolukorda pigem positiivses valguses. "Ei, mulle meeldib!" suhtub ta paljudele muret ja küsimusi tekitavasse olukorda majanduses hoopis mänguliselt.

Kriisiolukord võimaldab tema hinnangul nii ühiskonnast laiemalt kui ka ettevõtjate ja töötajate hulgast välja sõeluda kaks pidurdavat faktorit - laiskuse ja rumaluse.

Aira ei ole hetkelise majanduspildi taustal pidanud veel millestki otseselt loobuma, kuid tänab iseend, et ei otsustanud mõnda aega tagasi uue auto kasuks, vaid leidis, et vanal pole veel häda midagi.

Piia on enda sõnul äraootaval seisukohal, ka tema leiab praeguse olukorra pigem elavdava olevat. "Konkurents on ju majanduskriisiga olemuselt sama fenomen. Ei lase kellelgi muutuda mugavaks, distsiplineerib tegema arukamaid valikuid. Suunab leidlikkusele, et ellu jääda."

Kirke on proovinud alati järgida põhimõtet, et rikas pole mitte inimene, kes omandab aina enam, vaid see, kes suudab hakkama saada vähemaga. Sissetuleku ootamatul kaotamisel suudaks ta ilma suuremate pisarate ja üleelamisteta ajutiselt loobuda väljas söömisest, kinost, kontsertidest. Selle asemel loeks ta rohkem raamatuid, mida on ostnud, kuid ajapuudusel pole jõudnud lugeda. Ka hariks ta ennast rohkem kokanduses, et sagedamini ise süüa teha.

Kui elu seda nõuaks, ei oleks Kirkele eriline katsumus soetada riideid ja jalanõusid vaid teise ringi äridest või mõned vanad riided ise ümber õmmelda. Nii saadi ju väga ilusasti hakkama 1990ndate keskpaigas.

Nii Piia, Aira kui ka Kirke loobuksid olude sunnil ennekõike luksusest, sest tegelikult ei oma need asjad ju sisuliselt mingit tähtsust. "Luksus on võimalus osta endale meeldivad kingad, kuigi neid pole tegelikult vaja," defineerib Aira.

Säästurežiimil olles asendaks Kirke välisreisid ilusas looduses puhkamisega Eestis, kuid kui talvel ei ole lund ega päikest, osutuks see kindlasti kurnavaks. Aastase lapse emana ei kujutaks ta aga kindlasti ette oma kodust loobumist. Õnneks sai kodu ostetud enne kunagist kinnisvarahindade tõusulainet ja igakuine laenumakse pole seetõttu väga suur. Kodu on väike ja just suure laenu vältimiseks polegi uut ega suuremat soetatud.

Ka ei kujutaks Kirke ette loobumist oma autost, kuna nende eluase asub kesklinnast kaugel ja mehega on üsna erinev päevakava. Vaba aja ja hobide puhul langetab Kirke otsuseid spontaanselt ja autota ei pääseks kahjuks paljudesse kohtadesse -

ühissõidukisse ta oma surfivarustuse koormaga ilmselgelt ei mahuks, kuigi tore oleks aeg-ajalt bussiga tööle sõita. Küll aga ei näe Kirke põhjust soetada uut ja paremat autot vaatamata tõsiasjale, et auto on üle viie aasta vana. "Ma loodan veel viis-kümme aastat sellega sõita!"

"Elus on ikka olnud raskemaid perioode ja valikuid, kuid usk selliste tagasilöökide elulisest põhjuslikkusest ja vajalikkusest on edasi aidanud uute teede leidmisel," arutleb Kirke.

Piia loobuks vajadusel kergemini emotsionaalsetest väljaminekutest, meeleoluostudest ja kindlasti teeks järeleandmisi luksuse osas, kuigi ta ei pea end eriliseks luksuse tarbijaks praegugi. Primaarsed on Piia jaoks kahtlemata elamispind ja toit.

Aira näeks kokkuhoiuvõimalust tütre koolirahas - erakooli asemel paneks ta tütre tõenäoliselt tavakooli. Ning ega Aira tavakoole niigi vähem väärtuslikeks pea. Kindlasti vähendaks ta vajadusel kulutusi väljaskäimistele - kino, teater ja väljas söömised. Tegelikult oleks Aira nõus loobuma või tegema hinnaalandust kõige muu osas peale ühe - tema vabaduse kaduda siit. Ta oleks nõus elama ükskõik kui spartalikes tingimustes, kuid reisimisest ei loobuks ta eal. See oleks tema jaoks oma minast loobumine.

Suure sisemise energiaga Piiat ei kohutaks kindlasti, kui elu sunniks teda tegelema millegagi, mis on senisest staatusest ja maailmast märksa lihtsakoelisem. Ei tema, Aira ega Kirke lööks verest välja, kui ellujäämiseks oleks mõnda aega vajalik töötada kas või koristajana ja pesta põrandaid, iseenda leiaksid nad mis iganes juhul taas nii ehk naa.

"Asjad lihtsalt ei saa läbi kukkuda, kui oled need kord juba ette võtnud. No ei saa lihtsalt!" on kolme naise ühine kindel arusaam.

Fotod: Indrek Susi, erakogu