Araabiakeelsest sõnapaarist "tulede linn"
nime saanud Alicante on mõnus Vahemere kuurort, kus soe meri ja päike veel ka
siis, kui eestlane end juba sügavale kaamosesse mässib.
Nii polegi põhjamaisel külalisel midagi imestada, kui oktoobri keskpaiga ilmateade õhutemperatuuriks üle 20 kraadi näitab ning ka liivaranda pesev Vahemeri sellest omakorda eriti maha ei jää.
Peaaegu nagu keskmine Eestis suvi, ainult soojem. Kuigi jah, päris talvel langeb elavhõbe kraadiklaasis vahel ka alla kümne soojapügala, kuid aasta keskmine temperatuur jääb siiski märkimisväärse 18 kraadi juurde.
Alicante kui asustatud paiga ajalugu mõõdetakse vähemalt 7000 aastaga. Sadamapaigana sai koht endale olulisema rolli umbes kolm aastatuhandet tagasi. Läbi sajandite kandis see erinevaid nimesid: kartaagolastele oli ta Arka Leuka ehk Valge Mägi, roomlastele Lucentum ning alles araablased andsid paiga vallutamise järel sellele tänaseni püsiva nime Alicante (Tulede Linn).
Läbi sajandite kasvas Alicante roll olulise sadamalinnana, kuid mitmed sõjad võtsid oma ning 18.-19. sajandil oli kunagi kuulus sadamalinn muutunud lihtsalt üheks paljudest erilise tähtsuseta Hispaania linnadest Vahemere rannikul.
Uus tõus algas 19. sajandi lõpus ning eriti suure hoo sai majandustegevus linnas sisse esimese maailmasõja ajal, milles Hispaania neutraalse riigina ei osalenud. Tulemuseks käisid paljud olulised kaubavood läbi Hispaania sadamate.
Vahepealsed aastad kindral Franco valitsemise all surusid linna majanduse taas maadligi, kuid 1960ndatel hakkas Alicante tänu turistide saabumisele taas kosuma. Eelkõige turistidele orienteeritud paigana on koos eeslinnadega 730 000 elanikuga Alicante tuntud ja populaarne ka praegu.
Ja neil on, millega Alicantes tegeleda. Esiteks on siin soe meri koos rohke päikesepaistega, vihmaseid päevi on aastas vaid 37. Teisalt on Alicantes kaunis vanalinn, uhke palmidest ümbritsetud rannapromenaad (mille n-ö põrandat katab 6,5 miljonit paarisentimeetrise küljepikkusega marmoritükki) ning otse loomulikult linna siluetis domineeriv Santa Barbara kindlus, mis asub 166 meetri kõrguse Benacantili mäe otsas.
Lossi pääsemiseks on kaks varianti. Lihtsama korral sõidate auto või turistibussiga lihtsalt lossiväravasse ja sealt siis jalgsi edasi. Keerukam ja tervisele ehk ka kasulikum võimalus on võtta sama marsruut ette jalgsi. Teekonna alguspunktiks sobib suurepäraselt Alicante rand, kuhu loss on selgelt näha. Et otse kaljuseina pidi kindlusse minemiseks peaks omama põhjalikku alpinismivarustust, seab nupukam turist esialgu sammud Alicante vanalinna poole.
Omaette vaatamisväärsus on seegi: kitsad tänavad ääristatud kõrgustesse ronivate veelgi kitsamate majadega. Tänavate ääres ridamisi kauplusi, buduaare, kohvikuid ja restorane, mis üksteise võidu kliente oma ustest sisse astuma peibutavad. Õnneks pole hispaanlasest kaupmehed nii agarad kui nende egiptlastest kolleegid, kes mööda jalutavaid turiste suisa varrukast poodi tirida üritavad, nii et jalutada ja põnevaid vaateid nautida saab segamatult.
Seejuures ei tasu silmast lasta oma teekonna sihtpunkti, Santa Barbara lossi. Mööda linnatänavaid järjest kõrgemale ronides leiadki ennast ühel hetkel massiivse linnamüüri jalamilt restorani La Ereta ukse juurest. Muide, seal armastavat söömas käia ka Hispaania kuninglik perekond.
Veel veidi ronimist nurgataguseid pidi ja juba leiabki rändur ennast linnamüürilt, ees kaljul troonimas uhke kiviloss, selja taga aga kaunis vaade Alicante linnale ja Vahemerele.
Siiski seisab veel ees ka ronimine mööda linnamüüri kindluse suunas. Kõrgustesse pürgivaid kaljumasse vaadeldes tükib mõtetesse nende meeste kurb saatus, kes antud kindlust rünnates pidid taluma endale kaela langevaid kivimürakaid, keevat tõrva, õli ja tulirelvade kuumi kingitusi.
Lahinguid on nende müüride pärast peetud pikalt, isegi veel eelmiselgi sajandil, sest just Alicante oli selleks kohaks, kus vabariiklased kindral Francole ustavatele vägedel viimast vastupanu pakkusid. Loss ise küll kaotas sõjalise tähtsuse juba varem, üle-eelmise sajandil ning on viimased 50 aastat olnud eelkõige turismimagnet.
Lossi katuselt avanevad vaated on aga sinna jõudmiseks kulutatud vaeva väärt. Linn ja tema ümbrus on otsekui peopesal, samuti avaneb suurepärane pilt Vahemerele. Võib vaid ette kujutada, millised fantastilised vaatepildid olid siin 11. oktoobril, kui Alicantes sai stardi järjekordne ümberilmapurjetamine Volvo Ocean Race.
Sügisel valitsevad merel vaid üksikud praamid- ja kruiisilaevad, suveperioodil ka rohked jahid ja kaatrid, mis ülejäänud osal aastast vaikselt Alicante sadamas omanikke oodates loksuvad.
Uhke vaade avaneb lossist Alicantele ka suvel, kui linnas peetakse mitmeid festivale, teiste seas ka ilutulestike meistrite oma. Tulede linn näib oma nime igati õigustavat.
Seotud lood
Kuna ärikinnisvara arendatakse reeglina vaid üürimiseks, on endale A-klassi büroopinna ostmine harvaesinev võimalus, mida edukal ettevõttel tasub väga tõsiselt kaaluda, rõhutab Tallinna südalinnas paikneva
Büroo 31 müügijuht Taavi Reimets ning lisab kogemusele tuginedes, et omanikuna tekib kasu nii kohe kui ka kaugemas tulevikus.