Liigne optimism Venemaa suhtes on põhjendamatu

Üheks näiteks optimismi kohta võib tuua Hansa Venemaa fondi, mis on ainukesena Eestis hallatavatest aktsiafondidest suutnud novembris fondiosakute investorite arvu suurendada. Tõsi, seda vaid kolme osakuomaniku võrra - 1977ni, kuid arvestades, et teistes fondides investorite väljavool jätkus, on tegemist positiivse märgiga.

Ka investeerimispankade analüütikud on Venemaa suhtes optimistlikud. Eeldades, et Uurali kerge nafta kerkib praeguselt 42,95 dollarilt tagasi 55 dollarile barrel ning rubla kukub veel 20 protsenti, võib RTS indeks kerkida 2009. aasta lõpuks 1000 punktini, kirjutas maaklerifirma Troika Dialoog strateeg Kingsmill Bond eelmisel neljapäeval klientidele. "Globaalne depressioon kukutab indeksi 350 punktile, aga kiire taastumine võib selle lennutada tagasi kuni 1500 punktini," vahendas Bloomberg strateegi teist stsenaariumi. Troika soovitab osta väga tugevasti alla müüdud aktsiaid eesotsas likviidsete mäetööstusettevõtete aktsiatega.

Muidugi, esmapilgul paistab tõesti, et Venemaal on üsna head šansid finantskriis üle elada, ning kui mõne aja pärast toob maailmamajanduse kosumine endaga kaasa nafta hinna tõusu, on taas jälle pidu.

Mulle aga tundub, et isegi siis, kui nafta hind hakkab peagi taas pidevalt tõusma, ei pruugi see tähendada, et Venemaa majandus hakkab kiiresti kosuma. Tõsi, lühikeste perioodide tõusud börsil võivad olla märkimisväärsed ning spekulandid ja lühikese ajahorisondiga investorid võivad saada üsna suuri tulusid, kuid pikaajalise investeeringuna olen ma Venemaa suhtes ettevaatlik.

Kolm kuud tagasi kirjutasin, et Venemaa majandus toetub vaid ühele jalale, milleks on naftatööstus. Nafta- ja gaasitööstus annab pea kolmandiku riigi sisemajanduse kogutoodangust ning üle poole eelarve- ning ekspordituludest.

Venemaa nafta- ja gaasitööstus on ebaefektiivne. Juba kevadel saabus signaale, et riigi naftatoodang hakkas tasapisi kahanema. Kaldun arvama, et selle põhjuseks on just ebaefektiivsed naftafirmad. Sajandivahetusel oli Venemaal tekkimas üks moodsa tehnoloogiaga ning lääneliku (loe efektiivse) juhtimisega naftakompanii - Jukos. Teame väga hästi, mis sellest firmast sai. President Putin hävitas ettevõtte ning kummaliste tehingutega läksid selle varad riigi kontrollitavale Rosneftile.

Samal ajal kui paljud USA seadusandjad avaldavad survet, et võtta suurte naftakompaniide hiigeltuludelt lisamaksu, siis Venemaa nafta- ja gaasitööstus vajab vaatamata nafta ja gaasi hinna pöörasele tõusule hoopis riigi abi. Aseminister Igor Setšin olevat lubanud tööstusharule 9 miljardit dollarit raha, sellest pool Rosneftile.

Ajakiri Economist hoiatas nädalataguses Venemaad käsitlevas ülevaates, et kriisi tõttu soovib Kreml 1990. aastatel erastatud ettevõtted taas natsionaliseerida. Selleks, et neid odavamalt kätte saaks, hakatakse ettevõtteid ähvardama või kaevatakse üles omanike aastatetagused patud.

Samas ei soovi riik neid ettevõtteid igavesti enda käes hoida. Prominentne ekspert Kirill Rogov arvab, et peagi võib esile kerkida omandivorm, mis pole ei riiklik ega eraettevõte, vaid midagi vahepealset, mõlema vormi halvemate omadustega. Juba praegu on näha märke, et riik, millel on endiselt veel suured reservid, hakkab abistama kõige ebaefektiivsemaid ettevõtteid. Nagu me kõik hästi teame, ei lõpe nende abivajamine mitte kunagi.

Isegi Venemaa peaministri esimene asetäitja Igor Šuvalov on tunnistanud, et kõrge nafta hind moonutas majandust. Tema sõnul on isegi õnn, et kriis juhtus juba praegu, mitte aga 2011. aastal, sest siis oleks ettevõtete krediidiportfellid olnud kordades hullemad.

Venemaa majanduse kreenist välja aitamiseks oleks vaja selget poliitilist tahet. Mina seda ei näe ja seetõttu ei usu ka Venemaa aktsiaturu helgesse tulevikku.

Vt ka tänase Äripäeva paberväljaannet.