Padar: eelarve saab märtsis 5-6miljardilise kärpe

Padari sõnul on miinimumprogramm paariprotsendiline kärbe märtsis, aga kui suures mahus eelarvet veel kokku tõmmata tuleb, vajab veel analüüsi.

Järgneb intervjuu Ivari Padariga.

Seda, et eelarvetulud ei laeku valitsuse plaani kohaselt, on pikka aega rääkinud nii ettevõtjad, tööandjate keskliit, Äripäev, majandusteadlased kui ka osa poliitikuid. Miks valitsus hoiatusi arvesse võtnud ei ole?Kui rääkida rahandusministeeriumi, pankade ja ka Eesti Panga prognoosist, siis ma ei ütleks, et nendel prognoosidel autoriteeti ei ole. Aga mul on täna (13. jaanuaril – toim.) väga raske öelda, kas puudujääk tuleb 19 miljardit, nagu Äripäeva must stsenaarium ütles. Detsembri laekumine oli selge häirekell, me näeme neid riske, mis on tulnud aasta lõpu maksulaekumistest.

Loomulikult analüüsime, mis jaanuaris-veebruaris toimuma hakkab. Üks on selge – märtsis tuleb eelarvekärbe teha sellise arvestusega, et mitte ületada kolmeprotsendilist eelarvedefitsiiti. Kui asjad veelgi hullemaks muutuvad, siis ühel hetkel tuleb paraku ette sotsiaalse taluvuse piir, kus ninast võib veri väljas olla, aga kui peame hakkama peahaavadega tegelema, siis läheb asi ikka väga hulluks.

Millised on võimalikud kärpekohad, mis neid peahaavu ei tekitaks?

Avaliku sektori kuludelt on 11 protsenti kärbitud. Personalikulusid mitte üksnes ei külmutatud, vaid mõnes ministeeriumis on personalikulusid vähendatud kuni 32 protsenti. Päris tõsine töö on juba seega ära tehtud ja need kokkulepitud kärped on nüüd kõik ministeeriumid ära teinud.Administratiivkulude optimeerimine on kindlasti oluline ka edaspidi, aga see ei tohi minna tasemeni, kus kaotame haldussuutlikkuse. See on väga habras teema, kui räägime kas või suutlikkusest kasutada euroraha.

Teiselt poolt on riiklikud poliitikad, millel on eelarves suur osa – näiteks lastetoetus, pensionid, kaitsekulutused, investeeringud. Selge, et investeeringute ebamõistlik vähendamine eelarves on negatiivse tagasimõjuga. Ja töökohtade vähendamine – see on majanduse jahutamine. Kui rääkida koalitsioonilepingujärgsetest lubadustest, siis palju neid üldse järgi on jäänud? Kõik eelmisel aastal lahendamata jäänud teemad tulevad nüüd uuesti üles. Meeldib see koalitsioonikaaslastele või ei meeldi. Kõiki asju tuleb kontekstis vaadata, meil ei ole siin loosungitega midagi vehkida.

Padar: eelarve saab märtsis 5-6miljardilise kärpe

Kas praegu saab juba rääkida ka konkreetsetest eelarveridadest?Kust need kärped täpselt tulevad, selle otsuse teeb valitsus. Olukord vajab suuremat poliitilist konsensust, kui seni on Eestis olnud. Vaja pole vaja mitte üksinda koalitsioonierakondade konsensust, riigimehelikkust on täpselt samamoodi vaja opositsioonierakondade poolt, sest kui tahame sellest olukorras välja saada ja edukalt, siis otsused tulevad tõsised. Nagu ka kärped.

Väga paatoslikult võib kõlada sõnapaar "rahvuslik kokkulepe", aga selleni peab asi lõpuks jõudma. Noh, oleme realistid – opositsioon jääb opositsiooniks ja koalitsioon koalitsiooniks. Aga oleme ausad – kui me teeme valesid otsuseid, pole ühelgi Eesti poliitilisel jõul pärast seda tükk aega võimul olles midagi muud teha, kui kukalt kratsida ja seda suppi süüa. Selline see olukord on. Rahulikku meelt, vähem emotsioone ja mõistlikke otsuseid – seda on täna vaja.

Oluline osa nendest otsustest puudutab eurorahade kasutamist. Mida arvate Äripäeva seisukohast, et rahandusministeeriumi roll selles peaks olema suurem kui vaid tagantjärele auditeerija oma?

Rahandusministril tulebki täna sellest ettekirjutatud funktsioonist välja minna ja nii see on ka otsustatud. Oleme valitsuses kokku leppinud selle, et iga kuu viiendaks kuupäevaks tuleb rahandusministeeriumisse informatsioon igast ministeeriumist, kuidas euroraha on kasutatud. Mitte vaid formaalne tabel, vaid ka väga selge seletus juurde, miks ja kus on asjad seisma jäänud. Alates 5. veebruarist hakkab see asi uues vormis pihta. Rahandusminister peab omakorda selle kontsentraadiga iga kuu valitsuses käima ja aru andma ka avalikkusele, kus ja mis probleemid on. Varsti on valmimas eelmise aasta aruanne, mille tulemustega ma ei ole väga rahul. Meetmete lahtikirjutamise tempo on läinud maha.

Teine asi, mis siit järjest välja hakkab kooruma, et sel hetkel, kui neid meetmeid paar-kolm aastat tagasi planeeriti, siis elasime ju päikeseriigis, kus kahtlemata elati ka päikeseliste plaanidega. Elu on vahepeal väga tõsiseid korrektiive teinud. Paljud meetmed, mis planeeriti õitsengu ajal, täna enam ei päde, seetõttu on vaja tõsist inventuuri, mida meil tuleks teisiti planeerida.

Kui siin hakata väga suuri vangerdusi tegema, lähevad tempod jällegi alla. Kõik need kolm ministeeriumi, mis olid Äripäeva loos ka ära mainitud ("Euroraha istub bürokraatlikus vangikongis", 09.01.2009 – toim.) ja on eurorahade põhilised kasutajad, nendes ministeeriumites igav juba ei hakka. Nad peavad asja sisule väga tõsiselt silma vaatama. 2007-13 perioodi rahade kasutamise puhul on väike vabandus, et kogu Euroopas on häda. Tõsi – uus periood on keerulisem, hästi palju meetmeid on.

Eurorahade kasutamise teine pool on kohalike omavalitsuste omafinantseeringuid, mis jällegi puudutab konkreetselt riigieelarvet. Kuidas selle rahastamisega on?

Kohalikel omavalitsustel, kes peavad neid programme rakendama, peab olema kaasfinantseerimine ja see ressurss olukorras, kus üksikisiku tulumaksu laekumine sel aastal kehveneb, muutub raskemaks. Meil on olukord, kus omavalitsuste laenud tekitavad täiendavat valitsussektori defitsiiti.

Teiselt poolt on tulemas kohalike omavalitsuste valimised ja võib juhtuda, et kultuurimaja sajaprotsendilist omafinantseerimist peetakse olulisemaks kui europrojekti kaasfinantseerimist ja selleks otsustatakse laenu võtta. Aga laenuraha hind on vahepeal üles läinud ja see läheb riigile kalliks maksma.

Kogu see problemaatika on omavahel tihedalt seotud. Kus on see ots selles lõngakeras, millest sikutades asjad jooksma hakkaksid?

See ots on üldine usaldus ja riigi reiting, mis on seotud eurotsoonis olemise või mitte olemisega. Võtmesõnaks ongi usalduskriisi ületamine.

Usaldusest rääkides on üks osapool kahtlemata Eesti rahvas, kelle usaldus valitsuse vastu seoses eelarvepoliitikaga ei ole just kõrge. Kuidas Teie nägemuses seda taastada?

Ma kohtun iga kuu Euroopa Liidu rahandusministritega ja kuulen iga kord, et see mure pole ainult Eestil, vaid on kogu Euroopas sama. Oleks ka väga raske loota, et keerulistel aegadel valitsuse reiting väga kõrge on.

On tõsi, et lubadusi on liialt laiali loobitud. Nagu ka see, et oleme pidanud tegema otsuseid, mis mitmeid ühiskonna gruppe puudutavad. Praegu toovad emotsiooni üles ka pisikesed asjad. Sellel valitsusel on au mõistlike lahenduste nimel tegeleda ebapopulaarsete asjadega, aga viieteistkümne aasta pärast kirjutavad ajalooraamatud sellest juba hästi. See sõltub muidugi ka sellest, milliseid otsuseid me teeme. Üle oma varju ei suuda keegi hüpata. Me peame tegema seda, mida antud olukorras on võimalik teha.