Kellele saab loota ettevõtja?

Nimetatud artikli kirjutamine algas järgmiselt. Selle aasta esimese nn töökõne sain 2. jaanuari hommikul Äripäeva ajakirjanikult, kes pärast enda tutvustamist küsis, kuidas siis restoranil läheb. Minu pärimise peale, et millisel, kostis ajakirjanik, et ikka Raekoja platsil asuval Kaerajaanil. Vastasin, et hästi läheb, ja huvitusin, mida küsija tegelikult teada tahab. Selle peale sain vastuseks, et tegelikult helistab ta hoopis telefonitsi tulnud VIHJE peale Virumaa Suurköögi ja Viitna Kõrtsi maksuvõla kohta. Aga kuna maksuamet vahetab programmi ja hetkel andmeid ei näe, siis kas ma võiksin täpsustada võlasummasid. Need ma talle ka teatasin.

Ajakirjanik on kajastanud “uudist” suhteliselt neutraalselt ja ka minu kommentaarid on õiged, küll võib-olla liiga napid. Kuid nagu ikka, saab anda loole väikeste nüanssidega kas positiivse või negatiivse värvingu.

Kui rääkida Viitna Kõrts OÜst, mis opereerib Viitna Kõrtsi, Altja Kõrtsi – seal oleme muuseas võõrustanud viie riigi presidente - ja sohvabaari Turuplatz Rakvere keskväljakul, siis kahe esimese tegevus on vägagi hooajaline. Lisaks hooajalisusele sõltub kõigi kolme söögikoha hea käekäik veel ilmast, ja seda väga suurel määral. Kui terrassil, mis on suvel restorani pikenduseks, ei ole võimalik ilma pärast kliente teenindada, siis jääb ka kasum saamata.

Sellel suvel oli Eestis ilmaga lausa force-majeure-olukord, kui kogu suve jooksul oli neli-viis päikesepaistelist päeva. Läksime kevadel suvele lootusrikkalt vastu, kuid tegelikult jäi ilmastiku tõttu müügitulu saamata orienteeruvalt 1,5 miljoni krooni ulatuses. Hea suve korral ei oleks praegu Viitna Kõrts OÜ-l maksuvõlga või oleks see palju väiksem.

Pean muidugi tunnistama, et me pole suutnud ühtegi talve nii üle elada, et kevadeks maksuvõlg puuduks. Igal aastal oleme ka maksuametiga asjad korda saanud. Ja seda juba üheksa aastat, sest 25. jaanuaril saab üheksa aastat ajast, kui ostsin Viitna Kõrtsi.

Virumaa Suurköök, endise nimega Berliini Trahter OÜ, on asutatud 1997. aastal. Üheteistkümne aastaga on ettevõte kasvanud Virumaa suurimaks toitlustusettevõtteks, kus töötab 107 inimest. Meie tegevus on väga lai, ulatudes Lääne-Virumaalt Tallinnani ja lasteaedade toitlustamisest vabariigi presidendi vastuvõtu korraldamiseni.Aasta 2008, nagu ka paljud eelnenud, ei olnud meile lihtsate killast. Ettevõte kasvas märgatavalt. Kui 2007. aastal, nagu märgib Äripäev, oli Virumaa Suurköögi käive 19,9 miljonit, siis 2008. aastal juba 26 miljonit krooni. Selleks aastaks plaanime 32miljonilist käivet. Makse maksis ettevõte 2008. aastal tervelt 5,2 miljonit, kasumist aga võime esialgu unistada. Töötame ikka tuleviku nimel.

Kui nüüd siia lisada, et kõigest hoolimata on hetkel sellel ettevõttel 450 000 krooni maksuvõlga, siis poleks see ilmselt antud info seas kõige märkimisväärsem fakt. Kui aga kirjutada ainult, et on maksuvõlg ja kõik, saamegi hoopis teistsuguse artikli.

Riigimaksude maksmise ja mittemaksmisega on tegelikult ju selline lugu, et riik on kehtestanud maksud ja reeglid nende kättesaamiseks. Mina küll ei tea, et maksude õigel ajal maksmata jätmine oleks kuritegu. Kui mõni ettevõte ei tasu makse õigeaegselt, siis hakkab jooksma viivisintress, nagu riik on ette näinud. Ühel päeval tuleb ka intress ära maksta ja kõik on seaduslik.

Pean tunnistama, et olen korduvalt kasutanud maksudeks mõeldud raha hoopis kiireloomulisemateks investeeringuteks. Sellisel juhul peab muidugi väga täpselt teadma, et kulutused on lähiajal võimalik tasa teenida, või tuleb muu finantseering peale saada. Hoopis teine lugu on, kui keegi maksude maksmisest keeldub, see on ilmselt juba kuritegu. Ja selliseid peaks uurivad ajakirjanikud jahtima. Või miks me kuuleme kogu aeg makseraskustes restoranidest, kuid heal järjel olevatest narkootikumidega kaubitsejatest või nende kinninabimisest väga harva? Kas nad ei tähenda täna meie ühiskonnas enam probleemi? Aga see ongi juba palju raskem, kui mitte üle jõu käiv ülesanne, ja pealegi võib mõne sellise paljastamine tervisele kahjulik olla.

Tuleks vahepeal tagasi minu vastuloo ajendiks olnud seiga juurde. Kui ma nimelt ei teaks, mis on artikli kirjutamise põhjus, arvaksin, et nüüd on Eesti peal suurärimehed, keda kottida, otsa saanud või on nad lihtsalt Maarjamaa tolmu jalgadelt pühkinud ja järg jõudnud järgmisele tasandile. Kui ka keskmise suurusega ettevõtted lõppevad, kas siis hakatakse kirjutama FIEdest? Kuna aga tean, et ajakirjanik kirjutas antud loo telefoni teel saadud vihje peale, siis on tegu ju lihtsa ärapanemisega ja Äripäev valiti n-ö pimedaks tööriistaks. Siin tekivad tahes-tahtmata mõned küsimused.

Kas Äripäev on võtnud kasutusele nn nulltolerantsi, nii et igale anonüümsele vihjele peab järgnema artikkel? Krediidiinfo pole ju salastatud. Igaüks, kel huvi, pääseb sellele ligi.

Kuid kellel siis võis olla huvi näidata mind negatiivses valguses, kas mõnel konkurendil, nagu paljud arvavad? Vaevalt küll. Kui nüüd ajaleht võtaks kätte ja selgitaks välja isiku, kes antud vihje tegi, ja kui siis selguks viimase parteiline kuuluvus, äkki tuleks ilmsiks ka vihjaja tõeline motiiv. Nimelt kuulun ma Rakvere linna volikokku ja lähenemas on ju kohalikud valimised. Ma ei ole küll ühegi erakonna liige, aga kandideerisin sotsiaaldemokraatide nimekirjas.

Paar kuud tagasi vestlesin Virumaalt pärit ajakirjanike Ago Gaškovi ja Rein Sikuga. Kõige muu seas rääkisime ka ajakirjanduse mõjust inimestele. Mõlemad ajakirjanikud nentisid, et kuni ajakirjandus pasundas igast pommiähvardusest meie koolides, andis see poisikestele ainult hoogu juurde. Kui siis lepiti kokku, et ükski väljaanne neist enam ei räägi, lõppesid ka pommiähvardused.

Olukord pole küll päris identne ja majandusprobleemide kajastamata jätmine ei muuda kriisi olematuks, aga ajakirjanikel on ka täna võimalik valida, millest ja kuidas kirjutada.

Siinkohal kutsungi kõiki ajakirjanikke üles lõpetama klaperjahti toitlustajatele. Oleme ju lugenud lehtedest pea poolte Tallinna restoranide nimesid ja ikka seoses maksuvõlgade ja sulgemisohuga. Kõik eestimaalased teavad, et majandus on teel allamäge ja restoranidelgi ei ole hiilgeajad. Ka ettevõtjad ise on sellega kursis ja teevad kõik, et halvimat vältida. Kui enamikul inimestel on kindel tööaeg, siis paljud ettevõtjad töötavad seitse päeva nädalas ja tihti poole ööni. See käib näiteks ka restoraniomanike kohta.

Lõpetuseks tahaks öelda, et ajakirjandus on ju samuti eraettevõtlus. Aga mis juhtub ajalehega, kui ettevõtted ja eraisikud vaatavad üle kulutused ja lõpetavad lehtede tellimise, ja mis juhtub niisuguse ajalehe ajakirjanikuga, mida enam ei tellita ega osteta. Ilmselt sama, mis külastajate puuduse käes kannatava restorani ettekandjaga. Täna pole keegi mitte millegi eest kaitstud.

Et aga kogu riik praegusest kriisist välja tuleks, peavad inimesed uskuma, et see on võimalik.

Ajakirjanduse ülesanne oleks seda usku inimestesse sisendada, otsides ettevõtteid, kes saavad ka raskel ajal hakkama, aga mitte nullida indu ja kuulutada üleüldist maailma lõppu.Omalt poolt soovingi kõigile ettevõtjatele jaksu tekkinud olukorrast välja rabelemiseks ja eneseusku, sest loota saame vaid iseendale.