Kommentaar: Keda valida saneerimisnõustajaks?

Seadus sätestab, et nõustajaks võib olla advokaat, pankrotihaldur, audiitor või muu magistrikraadiga isik, kellel on piisavad majandus- ja õigusalased teadmised. Nii nähtub, et õigusalased teadmised on menetluse läbiviimiseks esmavajalikud ja majandusalased teadmised tulevad kasuks. Lisaks ütleb seadus, et saneerimisnõustaja peab olema sõltumatu ettevõtjast ja teistest menetlusosalistest.

Kuivõrd teiste seadusest tulenevate probleemideni ei ole veel jõutud, tekitab esimese asjana probleeme just saneerimisnõustaja sõltumatuse klausli sisustamine. Nii on kohtud juba mitmel korral jätnud kinnitamata saneeritava ettevõtja poolt soovitud nõustajad ja määranud nende asemel enda valitud.

Kindlasti on kohtul põhjust saneerijana mitte kinnitada näiteks ettevõtja nö ihuadvokaati, kelle puhul on selge, et ta ei ole ettevõtjast sõltumatu.

Samas oleks aga kohtutel ebamõistlik mitte kinnitada näiteks ettevõtja soovitud juhtimiskonsultanti, kellega koos analüüsiti saneerimise otstarbekust ja ettevõtja tegevuse efektiivsemaks muutmist juba enne saneerimismenetluse algatamist. Ülevaade ettevõtja probleemidest ja vastastikune usaldus tuleb menetluses igal juhul kasuks. Kuigi nõustaja sõltumatuse küsimus on oluline, tasuks kohtutel ennekõike hinnata, kas nõustaja suudab oma tegevusega luua ettevõtjale lisaväärtust ja pälvida ka kreeditoride usalduse. Vastastikune usaldus ja koostöö on eduka saneerimise üheks alustalaks.

Praktiku ja endise pankrotihaldurina pean tõdema, et saneerija kompetentside osas on esikohal siiski majandusalased teadmised. Nii on saneerimise puhul olulisem menetlusnormide valdamisest võime ettevõtte tegevuse sisulistes küsimustes kaasa rääkida – võime juhtida uue strateegia kujundamist, analüüsida ja ümber kujundada organisatsiooni struktuuri, tööprotsesse jne.

Saneerimisnõustaja peab valdama ka muudatuste juhtimise kunsti. See tähendab aga lisaks majandusalastele teadmistele ka juhtimiskogemuse olemasolu. Raske on ette kujutada saneerimisnõustajat, kes ei ole ise ühtegi ettevõtet juhtinud ja suuremat muudatuste protsessi läbi viinud.

Vastava kompetentsi puudumine tähendab sisuliselt, et nõustaja mitte ei abista ettevõtjat, vaid pigem lohiseb temaga kaasas. Saneerimiskava tõsiseltvõetavuseks kreeditoride poolt on nõustaja juhtimispraktika ja laialdaste majandusalaste teadmiste olemasolu äärmiselt oluline. Seda tasuks arvestada nõustaja valikul nii ettevõtjal endal kui ka kohtul.

Loodetavasti kujundab kohtusüsteem võimalikult kiiresti välja ühtse seisukoha saneerimisnõustajate valiku küsimuses, et saneerimisest kujuneks raskustes ettevõtjatele tõhus abivahend. Tundub mõistlik ka seadust antud küsimuses täpsustada.