Kommentaar: Uus seadus eeldab, et pärija tahab pärida

Eeldatakse, et pärija tahab pärida ja kindlaid toiminguid nõutakse vaid juhul, kui pärija soovib pärandist loobuda. Sõltumata pärandi automaatsest üleminekust, pärijad võivad pärandi vastuvõtmiseks enne loobumistähtaja möödumist teha pärimisasja lahendavale notarile avalduse pärandi vastuvõtmiseks. See võib pärijatele kasulikuks osutuda siis, kui nad ei ole teadlikud, mis kuulub pärandvara koosseisu, kuna notarid on kohustatud välja selgitama nimetatud koosseisu, tehes päringuid vastavatesse registritesse ja andmebaasidesse. Selleks, et pärandist loobuda, tuleb notarile vastav avaldus esitada. Pärandist loobumise avaldus tuleb esitada kolme kuu jooksul, hetkest, kui pärija saab teada või peab teada saama pärandaja surmast ning oma pärimisõigusest. Uue pärimisseaduse kohaselt loetakse pärija pärandi vastu võtnuks, kui ta seaduses sätestatud tähtaja jooksul pärandist ei loobu.

Teatavasti lähevad lisaks õigustele pärijatele üle ka kohustused. Kui pärandvarast ei piisa kõigi pärandaja kohustuste täitmiseks ning ei ole tehtud pärandi inventuuri ega välja kuulutatud pärandvara pankrotti, on pärija kohustatud täitma pärandaja kohustused ka oma vara arvel. Inventuur omakorda välistab pärija vastutuse isikliku varaga ning pärast inventuuri tegemist on pärija vastutus pärandvaraga seotud kohustuste ees piiratud üksnes pärandvara väärtusega. Vastupidiselt seni kehtinud seaduses esitatud nõudele, mille järgi pärija pidi inventuuri tegemise otsustama juba pärimisavalduse esitamisel, võib uue seaduse kohaselt pärija inventuuri nõude notarile esitada ka kolme kuu jooksul pärast seda, kui ta sai teada või oleks pidanud teada saama asjaoludest, millest võib järeldada, et pärandvarast ei piisa pärandaja võlausaldajate nõuete rahuldamiseks. Notar määrab inventuuri tegijaks kohtutäituri, kelle tööpiirkonnas pärand avanes.

Vana korra kohaselt pidid eemalviibivad pärijad esitama kõigepealt notarile pärimisavalduse, et pärand vastu võtta, misjärel oli õigus taotleda pärimistunnistuse väljastamist. Uue seaduse kohaselt saavad aga pärijad esitada notarile avalduse pärimistunnistuse väljastamiseks ilma, et nad oleks esitanud pärimisavalduse, sest pärand on neile automaatselt üle läinud ja nad ei pea hakkama täiendavalt tõendama, et nad on pärandvara vastu võtnud.

Uue pärimisseaduse kohaselt ei märgita pärimistunnistusele enam pärandvara koosseisu vaid ainult iga pärija pärandiosa suurus. Ainult mingi teatud varalise hüve ehk annaku saajale väljastatakse pärimistunnistuse asemel annakusaaja tunnistus, mille alusel annakusaaja võib pärija vastu esitada annaku täitmise nõude. Pärimistunnistuse alusel omakorda on pärijal õigus saada oma valdusse kogu pärandvara, sh annakuna määratud esemed. Kui pärija saab pärimistunnistusega tõendada temale üle läinud pärandvara omandiõigust, siis annakusaaja tunnistus ei tõenda enam omandiõigust. Samuti ei saa annakusaaja nimetatud tunnistuse alusel kolmandatelt isikutelt annakuna talle jäetud esemeid välja nõuda. Kui pärija või kolmas isik annakut välja ei anna, tuleb annakusaajal oma õiguste kaitseks kohtusse pöörduda, kusjuures siinkohal tuleb tähele panna, et annakusaaja ei saa kohtus otse kolmanda isiku vastu nõuet esitada.

Kui vana pärimisseaduse kohaselt olid kaaspärijad pärandvarasse kuuluva omandi suhtes kaasomanikud ning valdasid kasutasid ja käsutasid seda vastavalt kaasomandi kohta käivatele sätetele, siis uue pärimisseaduse kohaselt loetakse pärandvara kuuluvaks pärijatele ühiselt (nö pärandvara ühisus). Seega, kui varem võis iga pärija pärast pärimistunnistuse saamist minna panka üksi ning oma vastava osa välja võtta, teistega seda eelnevalt kooskõlastamata, siis pärandavara ühisuse korral peavad kaaspärijad seda tegema üheskoos.

Alternatiivse võimalusena võivad pärijad sõlmida pärast pärimistunnistuse saamist pärandvara jagamise lepingu. Kokkuleppe mittesaavutamisel peaksid kaaspärijad pöörduma kohtusse. Näiteks, kui pärijatele läheb üle pärand, mille põhilise osa moodustab kinnistu, mis on koormatud hüpoteegiga laenu tagamiseks, saavad pärijad küll kinnistu, kuid tasuma tuleb neil hakata ka laenu. Selleks, et kinnistu müüa, saadud rahaga laen tasuda ja siis ülejäänu kaaspärijate vahel jagada, on tarvis kõigi pärijate nõusolek. Kui aga üks pärija nt pahatahtlikult teiste pärijatega ei suhtle ning oma nõusolekut ei anna, tuleb teistel pärijatel kohtu menetluse ajal oma isiklikust varast laen tasuda.