Kommentaar: mis juhtus Latoonias?

Latoonias on olnud valuutakurss seotud euroga valutakomitee kaudu. Majandus on viimased 15 aastat jõudsalt arenenud. Esialgu olid palgad madalad, kohalik odav tööjõud meelitas investeeringuid ning tööpuudus püsis madalana. Latoonia kroon on olnud euro suhtes fikseeritud valuutakomitee abil. Pealtnäha tundub selline valuutakomitee süsteem tugev, kuid tema pikaajaline edukus sõltub sellest kuivõrd suudetakse hoida inflatsiooni euroga samal tasemel. Kahjuks ei suutnud Latoonia seda peaaegu mitte kunagi teha; enamikel aastatel oli inflatsioon 4 % ringis eurotsooni 2% vastu.

Mõned aastad tagasi tulid ettevõtlikud poliitkud lagedale loosungiga „Jõuame Euroopa kolme rikkama riigi hulka – pingutamata“. Poliitikud võitsid valimised ning rahvas jäigi uskuma… Et maa, mis oli seni olnud kolme viimase hulgas, jõuab kiirelt kolme kõige rikkama hulka.

Esimesena ilmutas rikkus end kinnisvaraturul. Varsti maksis isegi põllupealne küprokkarp vähemalt 3 miljonit krooni. Kuigi taoliste ehituste omahind jäi alla miljoni krooni ei kõhelnud pangad karpide vastu miljoneid laenamast, tihti ilma igasuguse ostjapoolse omafinantseeringuta. Kinnisvaraturg tõmbas ligi „investoreid“ ja varsti omas iga endastlugupidav taksojuht mitut taolist karpi – „investeerimise eesmärgil.“

Järgmiseks kuumenes üle tööturg. Kuna põldudel käis palavikuline ehitamine, tõusid ehitajate palgad hüppeliselt. Ehitajatest ei tahtnud maha jääda riigiametnikud – need tõstsid (ise!) oma palku 30 % aastas või nii. Järgnesid bussi, trammi ja trollijuhid jne, jne. Varsti oli kesmine palk Latoonias Euroopa kõrgeim – 150 000 krooni ehk 10 000 eurot kuus. Isegi Latoonia eurosaadikud jätsid nüüd oma ametikohustused ja 7000 eurose kuupalga kus kurat ning jooksid tormi koristaja kohtadele Stockmannis – sealgi palk juba 8000 eurot!

Pangad lükkasid buumile aina hoogu takka. Tarbimislaenude maht kasvas plahvatuslikult, isegi ettekandjad liisisid omale S-klassi Mercedeseid. Pangad võistlesid omavahel ägedalt ning kuigi Latoonia inflatsioon oli juba tõusmas 10 % piirile, anti tarbimis ja kinnisvaralaene enneolematult odavalt - 3 % eest. Odavad laenud olid seotud euro-krooni kursiga, devalveerimise pärast pangad tookord muret ei tundnud.

Ka Latoonia keskpank ei lasknud end sellest kõigest häirida.. Kui inflatsioon kerkis üle10-ne protsendi, teatas pank - “kõrges inflatsioonis majanduse sujuvale kohandumisele ohtu ei nähta”.Kuigi keskpanga seaduse kohaselt, oli hindade stabiilsus keskpanga esmane ülesanne, ei tundnud keskpanga järelvalve eest vastutav Latoonia parlament muret – plahvatusliku inflatsiooni kohta ei esitanud parlament keskpangale ühtegi järelpärimist – päriti vaid tühja -tähja kohta nagu defektsed 100-kroonised. Valuutakomitee hoidis Latoonia krooni kursi esialgu kindlana, tormilisele inflatsioonile vaatamata.

Lubatud „sujuv kohandumine“ ei lasknud ennast kaua oodata. Kuna palgad oli buum ääretult kõrgeks ajanud, et tasunud Latoonias enam midagi toota – odavam oli absoluutselt kõike importida. Samal ajal ei õnnestunud enam peaaegu üldse midagi eksportida. Näiteks tuli Latoonias toodetud WC paberi rulli omahinnaks 3 eurot, Rootsis oli see vaid 30 euro senti.

Tekkinud olukorras kukkus Latoonia tööstustoodang kokku. Tööpuudus kasvas plahvatuslikult, riigikassa jäi tühjaks. Küprokkarpide hinnad langesid dramaatiliselt, kinnisvarainvestorid laene tagasi maksta enam ei suutnud.

Latoonia Keskpank püsis endiselt „kindlal kursil“. Rahvusvaheliselt tunnustatud majandusteadlased, sealhulgas vähemalt üks Nobeli laureaat, soovitasid viivitamatult devalveerida. Devalvatsioon olevat katastroof, teatasid pank ja valitsus rahvale. Miks katastroof, seda ei vaevunud (ei osanudki?) keegi uurima või seletama. Küll aga keskenduti suitsukatte tekitamisele - määrati uus, kiirendatud tähtaeg euroga liitumiseks. Vaat see euroga liitumine lahendavat kõik mured. (Kui see euroga liitumine nii kerge oleks, miks seda siis juba 2007 ei tehtud?) Miks ja kuidas see euroga liitumine midagi aitaks, seda ka ei seletatud. (Ega ta polekski midagi aidanud – probleemiks olid liiga kõrged palgad. Paberirulli omahind oleks ikka jäänud kõrgemaks kui Rootsis.) Kui kärbiksime ainult natuke kulusid, siis täidaksime kohe Maastrichti kriteeriumid, ning euro ja helge tulevik oleksidki meiega, lubas valitsus. Kui aga reaalse kärpimiseni läks, osutusid prominendid võrdsemaks kui teised. Kärbitigi palku – küll ainult nõrgemate nagu lasteaiakasvatajate omi. Riigikogu, keskpanga ja valitsuse ametnikke palgakärped ei puudutanud.

Mõne kuu pärast oli majanduse tervis kärbete tagajärjel (nagu Nobeli laureaat oligi ennustanud) veelgi halvenenud. Pangad, olles küünte ja hammastega devalvatsiooni vastu võidelnud, märkasid, et ka langevate palkade tingimustes kasvasid laenukahjumid katastroofiliselt – täpselt sama kiiresti nagu nad olid ennustanud, et juhtuks devalvatsiooni puhul. Eelarvedefitsiit, kärbetele vaatamata, kasvas plahvatuslikult – majandus oli ju veelgi kahanenud, makse laekus veelgi vähem. Kuigi nende endi rahakotti polnud kärped puudutanud, hakkasid isegi prominendid taipama, et kärped ainult süvendavad probleemi.

Nüüd ei jäänud muud üle kui minna, müts käes, Rahvusvahelise Valuutafondi (RVF) jutule. RVF oli nõus „aitama“ – maakeeli laenu andma. Aga kuna RVF teadis, et Latoonia enam kusagilt mujalt laenu ei saaks, lisati laenulepingule teatud „tingimused“. Esimene tingimus oli, et selleks, et laenu saada peab Latoonia maksumaksja kohustuma (järgmise 30 aasta jooksul) kinni maksma (välismaa) pankade kaotused Latoonia laenuturul. Teiseks tingimuseks oli, et Latoonia ei tohi devalveerida (RVF-i rahastajad Euroopa Liidust ei tahtnud odava tööjõuga konkurente). Kolmas tingimus oli hoopis huvitav. Kuigi Latoonias tegutsevad välispangad hakkasid RVF-ilt kohe abi saama (mille Latoonia maksumaksja esimese tingimuse kohaselt peab hiljem kinni maksma), ei saa Latoonia ise ennem pennigi, kui eelarve on tasakaalustatud.

Kahjuks oli nüüdseks Latoonia majandus sedavõrd haige, et eelarvet tasakaalustada polnud enam mitte kuidagi võimalik. Seega kokkuvõttes ei saanud Latoonia tegelikult RVF-ilt oma tarbeks sentigi. RVF nõudis uusi kärpeid, aga palju sa nendelt lasteaiakasvatajatelt ikka võtad? Kui RVF-i „abi“ tingimused (laenulepingu lisaprotokoll) turgudeni jõudis, devalveerus Latoonia kroon silmapilkselt – õigem oleks ütelda, et muutus lepalehtedeks. Puhkes kaos. Rahvahulgad tulid tänavatele ja piirasid valitsusehoone sisse, valitsus põgenes helikopteriga.