Omanike keskliidu tubli töö monopolide survestamisel väärib õpikupeatükki kodanikualgatuse suutlikkusest. Samas ei saa ma nõustuda mõningate lahendusteedega, eelkõige hindade reguleerimisega riiklikul tasandil.
Olen töötanud hinnakomitees ja juhtinud hinnaametit selle deregulatsiooni perioodil ning tean, milliseid tulemusi annab hinnakujunduse tsentraliseerimine.
Esmalt vabastab see ettevõtjad ja kohaliku omavalitsuse vastutusest. Vastutus kuhjub mingisse riiklikku agentuuri, mis omakorda suurendab bürokraatiat.
Samuti ei pea ettevõtja oma tegevust enam üldsusele põhjendama, kuna talle on kõige kõrgemal tasandil väljastatud sertifikaat "Õige hind".
Probleem on selles, et seejärel tahetakse saada "Veel õigemat hinda", mis viib hiilivale hinnatõusule. Seega tekkib vormiliselt kontrollitud ja sisuliselt kontrollimatu süsteem. Veelgi hullem lugu on sooviga kehtestada piirhindu kõrge konkurentsisurvega aladele nagu taksondus. Eesmärk on õilis, kaitseme ju tarbijat, kuid tulemuseks on hindade roomav tõus. Põhjused on lihtsad: pole kogemusi, häid hinnaökonomiste, omahinna võrdlusbaasi. Usutavaid tõstmispõhjendusi leiab alati.
Oleks üpris pretsedenditu Euroopa regulatsiooniruumis kooskõlastada hindu riiklikul tasandil.
Euroopa mõistab, et ei suuda administreerida üle oma võimete, seepärast kehtestatakse mängureeglid, mille rikkujad vastutavad kogu karmusega konkurentsireeglite rikkumise eest. Selle süsteemi eeliseks on vähene bürokraatia ja ettevõtja vastutus.
Kui riik kontrollib, siis kuhu piir tõmmata: veehinnad, taksohinnad, leivahinnad? Ja olemegi ajamasinal sõitnud 20 aastat tagasi, kui riiklikke hindu kehtestati kiluvõileibadele ja isegi jahuussidele.
Seotud lood
Uue sarja esimene saade!
Elisa Eesti juht Andrus Hiiepuu rõhutab uhiuues sarjas “Juhtides tulevikku”, et suurfirmad liiguvad kestlikkuse suunas ja sellega kujundatakse ümber tööstusharud. Kes pole sellega kaasas, jääb lihtsalt maha.