Õiguskantsler Teder pisivaldade päringute küüsis

Intervjuu Indrek Tederiga.

Härra õiguskantsler, räägime naljanumbriks saanud haldusreformist. Mitu inimest peaks Teie arvates ühes omavalitsuses elama?

Minu subjektiivne arvamus, paar-kolmkümmend tuhat. Umbes 20 000-30 000 inimest. Et saaks head kooli ülal pidada, hoolekandeasutusi ülal pidada. Siis tekib juba suutlikkus. Muidugi võib öelda, et meil on väike kogukond, saame hakkama, aga sel juhul peaks see tõesti olema jõukas väike kogukond. Omavalitsus peab olema suutlik. Ma tean, mulle öeldakse kohe vastu, et riik võtab raha ära. Aga olemegi ju üks riik! Me ei ole ju föderatsioon ega konföderatsioon!

Suurem osa omavalitsusi ei suuda enda ülesannete kõrgusel olla, elanike põhiõigusi tagada.

Ei suuda. Ongi nii.

Kui palju 227-st omavalitsusi elanike põhiõigusi rikuvad?

Sellist statistikat ei ole. Meil käib asi kaasusepõhiselt. Väga palju saadetakse eriti väikestest omavalitsustest avaldusi, mis puudutavad jäätmevedu, sooja-ja veemajandust, sotsiaalhoolekannet, haridust. Need on kõik kohalikku võimu puudutavad asjad, mis on inimesele kõige lähemal. Inimene ei pea kaugele minema. Inimene teab, kuidas see toimib. See on inimlik, sõbralik… Aga see ei ole ju praegu nii! Mind hakatakse nüüd süüdistama ja öeldakse, et riik võtab kõik raha ära.

Kohtusin mullu sügisel 1000 elanikuga Võnnu valla juhiga. Kõigis valla hädades oli süüdi riik, kes ei andvat piisavalt raha.

Ikka, ikka! Riik – see olemgi ju lõppkokkuvõttes meie! Loetud arv inimesi. Kus see abstraktne riik siis on? Kõik kohalikud omavalitsused on ju meie ühiskonna osa. Puutun oma töös pea iga päev kokku kohalike omavalitsuste erinevate aktide vastuvõtmise ja dokumentide vormistamisega. Ja see on pehmelt öeldes tagasihoidlik, väga tagasihoidlik. See on mõistetav, kui ei ole raha palgata vallasekretäriks juristi.

Teile kontrollimiseks saadetud avalduse järel esitate hinnangu, aga Te ei saa kohustada.

Ma esitan soovituse, ettepaneku. Üldreeglina ikkagi täidetakse. Kuigi kohalikud omavalitsused teinekord jonnivad. Ei saada aru, et õiguskantsler ei aja oma asja mingist isiklikust huvist. Ütlen seda, mis seadus ja põhiseadus ütlevad. Kuidas tuleb teha, kuidas on õige. Õiguskantsleri roll on olla konstruktiivne kriitik ja abimees.

Kuidas see jonnimine käib?

Ei taheta täita ja…

Otsitakse lolle põhjendusi?

Enam-vähem. Aga siis lõpuks ikka täidetakse ära. See on iseloomulik just väiksematele kohalikele omavalitsustele. Põhjus võib olla ka selles, et osades asjades ei saada lihtsalt aru. Tuleb selgitada, selgitada, selgitada… Selline misjonäritöö.

Neil ei tööta vallavalitsuses juristi.

Just nimelt. Teatud lihtsad teemad, mis tuleb üle korrata. Teatud õiguslikult elementaarsed põhimõtted. Aga õiguskantsler lihtsalt ei jõua endale võtta kohalike omavalitsuste kuraatori ametit.

Põhimõtteliselt osutate mõnele väiksemale omavalitsusele juristiteenust?

Jah. Palutakse selgitada midagi või.. Viisakas on ju siis öelda, kuidas selline küsimus õiguslikult reguleeritud on. Aga seda ei jõua ju kogu aeg teha ja õigusnõustamise ülesannet ei ole mulle ka seadusega antud. Kohalik omavalitsus peaks ise olema võimeline inimestele selgitama, et see asi käib nii ja teine naa.

Töötajad aga ei saa isegi aru, mida nad teevad?

Mõnikord ka nii. Miks ta on? Miks ta sellisel kujul on? Kohalik omavalitsus ei ole ju vürstiriik. Ei olegi nii, et riik peab kõik negatiivse ära tegema, aga nemad lihtsalt on..

Olete Tallinna elanik?

Jah, Nõmme.

Kui palju Te ise kohaliku võimuga olete kokku puutunud?

Möödunud aasta lõpus vist taotlesin paari kuivanud puu mahavõtmiseks raieluba. Tegin seda elektrooniliselt, aga loa järgi pidin ise minema. Rohkem ei ole.

Mina olen Türi valla elanik. Teadliku elu jooksul olen ehk 1-2 korda pidanud vallamajas käima. Eestile võiks ikkagi piisata 15 omavalitsusest?

Just. Öeldakse, et mul on vaja minna vallamajja ja kuidas ma nüüd sõidan kuhugi maade ja merede taha. Tegelikult ei sõida ju! Enamus inimesi suhtleb elektrooniliselt. Kui inimene ei ole selleks suuteline, siis arvestades meie territooriumi väiksust, peaks võim tema juurde jõudma iga kell ja see on ka kohaliku võimu küsimus. Inimesed on ju loetud, midagi üllatuslikku siin ei ole. Reform lihtsalt tuleks ära teha!

Jõuga?

Jah. Teatud resoluutsete sammude astumist teatud hetkel on vaja. Ega ükski poliitik seda teha ei taha. Hääli see juurde ei anna. Arvan, et eks see teema sureb nüüd jälle ära ja…

Kuulge, kui kaua see teema veel ära sureb?

Kuni nina on vastu lina! Kui enam muid võimalusi ei ole.

Mis juhtuma peaks, et reform ära tehtaks?

Võib juhtuda see, et osadel omavalitsustel tekib lihtsalt maksejõuetus.

Pankrot?

Jah. Arvestades majanduslangust – me ei tea, kui kaugele see areneb -, võib nii juhtuda õige varsti. Oletame, et see aasta tuleb raske. Võib ju igasuguseid juriidilisi vaidlusi tekitada, aga raha see juurde ei too. Raha lihtsalt ei ole! Riik peab sel juhul vaatama hakkama, kuidas pankrotistunud valla territooriumil inimesed hakkama saavad. Siis peab niikuinii vallad omavahel jõuga ära liitma. Iga reform riivab kellegi huve. Eestis on kohaliku võimuga seotud umbes 3300 inimest. Olen täiesti veendunud, et nad leiavad kindlasti rakenduse.

Inimene on ju teatavasti mugav.

Inimene on mugav. Ega meist keegi ei taha muutuda. Laiskus on väga loomulik ja väga õige, kui see on konstruktiivne. Kui mõeldakse midagi välja. Aga kui lihtsalt kramputakse mingisse positsiooni, siis on see halb.

Kas haldusreformi takistavad parteikontorid või kohapealsed omavalitsused?

Kohapeal on umbusk täiesti olemas. Sealt võib-olla kõik algabki. Ei ole ka piisavalt selgitatud. Aga võib-olla ka parteikontoritest, kus on oma huvid. On teatud soovimatus muutusi teha. Iga muutus tähendab seda, et võin kannatada. Aga kui ma nüüd sellises situatsioonis olen ja ootan, siis võib torm mu maja lihtsalt ümber ajada. Enne seda võiks ikka maja kindlustada, remontida natuke.

Mis Te neile tublidele parteikontorite tüdrukutele ja poistele ütleksite, kes pärast iga uut haldusreformi ärategemise vajadust rõhutavat avaldust usinalt arvutama hakkavad, kui palju minu erakond sellest võidaks või kaotaks? Kalkuleerimise järel on reformi eestkõneleja alati üksinda jäänud..

Vaadake pikemat perspektiivi! Parteilased vaatavad ju enamasti valimisperspektiivi. Ei enamat. Arvan, et valija hindab ka seda, kui julgetakse välja tulla selgete ja pikema perspektiiviga ideedega. Ei ole nii, et oleme ainult taktikalistes plaanides kinni. Strateegiat on ikka ka vaja.

Mis motiveeriks perspektiivselt mõtlema, kui võimul ollakse vaid 3-4 aastat?

Siis võiks mõelda järgmisele perioodile.

See on kaugel.

See on kaugel jah… Eeldan siiski, et kui valijale pikema perspektiiviga lahendusi pakkuda, siis see on talle ka meelepärane. Aga võib-olla ma eksin. Ma ei tea.

Härra Teder, Eestis on 17 aastat räägitud, et parteisid kiputakse varjatult rahastatama. Erinevaid skeeme on uuritud, aga süsteemis ei ole ikka midagi muutunud. Miks? Kes peaks parteisid lõppeks kontrollima?

Igasugune rahastamise kontroll peab olema nii lihtne kui võimalik. Ja teiseks, süsteem peab olema lihtsalt kontrollitav. Tean, et on arutatud seadusesse konkreetse kontrollorgani ehk riigikontrolli sissekirjutamist. Ja kui seal on midagi illegaalset, siis on selleks olemas politsei.

Te ei ole esimene õiguskantsler, kes niimoodi on rääkinud, aga ikka ei ole midagi muutunud.

17 aasta jooksul ei palju asju muutunud. Paljud suured reformiteemad nagu haldusreform, haridusreform, tervishoiu-ja sotsiaalreform, pensionireform… Need on ka sellised teemad, mida muudkui arutatakse. Ühiskonnal oleks justkui tahe reformida, aga selle eest ei taheta midagi maksta. Iga reform riivab kahtlemata kedagi. Nähakse, et keegi jääb millestki ilma ja reformi ei toimu. Ongi kõik!

Milline on selge parteide rahastamise skeem?

Ma ei teeks takistusi juriidilisele isikule, kui ta soovib erakonda toetada. Mis mõtet sel on!? Siis kanditakse sihtasutuste kaudu raha. Üks reegel – kogu raha peab olema avalik.

Milline on avalik raha?

See, kes rahastab, deklareerib selle ja see, kes saab raha, deklareerib samuti. Siis on kõik näha. Ühiskond teab, ajakirjandus jälgib. Hakata rahale piire seadma… Ma ei usu sellesse. Sel juhul hakatakse tammi sisse auku urgitsema ja ikka kuskilt midagi voolab.

Iseenesest riigikontroll ja politsei ju kontrollivad erakondade rahaasju ka praegu.

Jah, aga seadusandja ei ole neile otseselt seda kohustust pannud. Minu arvates võtaks selle ülesande sõnaselge sätestamine seaduses oluliselt pingeid maha. Isegi, kui asi on aus, aga mulje jääb, et ei ole aus, siis on ka halb.

See on isegi halvem.

Absoluutselt halvem. Asju ei pea ainult ausalt ajama, vaid sellest asjaajamisest peab ka aus mulje jääma.

Olete öelnud, et Eesti ettevõtted on avalikuma majandustegevusega kui Eesti parteid. Hävitav hinnang!?

Nii on ju küll tegelikult. Kui mõni investor tahab mõnda Eesti ettevõtet osta, saab ta näiteks majandusaasta aruandest selle firma kohta väga palju infot. See on läbipaistev ja aus.

Erakondade aruanded, mida nad enda rahastamise kohta esitavad, on Teie hinnangul puudulikud ja suuresti fiktsioon?

Ma ei tahaks nii öelda, aga arvestades, et on olemas sihtasutused ja MTÜ-d, kes ei pea midagi avalikult deklareerima… Sel juhul peaks olema nii, et kui on kestev ja selge suhe MTÜ ja partei vahel, siis see suhe olgu ka avalik.

Riigikogu korruptsioonivastase seaduse kohaldamise erikomisjon jääb parteide rahaasjade uurimisel hätta?

Midagi nad teevad. Sinna me deklaratsioone esitame. Deklareerime ausalt, mis vara meil on, aga… Mida ta siis nii väga teha saab… Kui teeb midagi, siis süüdistatakse, et te olete ju poliitikud ja hakkate siin teistele poliitikutele ära panema. Ja siis nad on kohe viskes! Ongi kõik!

Mis peaks juhtuma, et lõpuks parteide rahaasjade kontrollimine ikkagi riigikontrolli pädevusse seadustataks?

Kuivõrd selle teema käsitlemisega alustas vist juba õiguskantsler Eerik-Juhan Truuväli – kolm õiguskantslerit on sellest rääkinud –, siis ei saa öelda, et see on kellegi isikuga seotud. Tegemist on probleemiga, mis tuleb ikkagi korda teha.

Mõtteviis ju ei muutu.

Mõtteviis muutub. See, mis toimus 1990-ndate alguses ja keskpaigas… Siis oli ikka rahaasjades palju rohkem segadust. Praegu on olukord ikka märgatavalt parem. Ma ei tea küll, mis majanduslanguse tingimustes juhtub.

Kahed valimised tulevad ka.

Kahed valimised annavad igal juhul värvi juurde, selge see. Aga meil peaks olema nii palju ratsionaalset vaimu ja mõistust, et suudetakse ka enne valimisi teha seadusemuudatusi.

Õiguskantsler, Te andsite rahvusringhäälingu teleuudistele vabariigi aastapäeval lühiintervjuu, et põhiseaduse järgi rajaneb Eesti riik õiglusel ja õigusel. Kohus mõistab õigust, aga kohtunik peab ühtlasi lähtuma südametunnistusest.

Sealt see õigluse moment tulebki sisse. Põhiseadus ütleb, et Eesti riik on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele – õiglus on enne õigust! Ega õigus ei ole ainult kest. Kui räägime väärtusjurisprudentsist, siis õigusel on reaalne, kaasaegne sisu. Ei ole nii, et on mingid reeglid – järgime need ära -, aga tegelik elu kõik hoopis millegi muu järgi. Õiguse ja õigluse sisu peab kokku jooksma. Ei saa olla nii, et õigus jookseb üht kanalit pidi kuhugi vasakule, aga õiglus läheb paremale ära. Igal inimesel võib olla erinev õiglustunne, aga on teatud ühisväärtused, kus me oleme ühel seisukohal. Tunnetame, et nii on õiglane.

Palun tooge tänasest päevast näide õiguse ja õigluse vahekorrast.

Meil on normistik, mille alusel kohalikud omavalitsused toimivad. Samas oleks nii õige kui õiglane, kui nad oleksid suutelised tagama ka iga isiku põhiõigusi. Oleks ju nii õige kui õiglane, kui pöördun enda kodukohajärgsesse omavalitsusse ja saan probleemile lahenduse.

Õiglust mõistetakse erinevalt.

Absoluutselt. Natsi-Saksamaa mõistis õigust näiteks rahva õiglustunde alusel. Seega siin on omad ohud. Kuid Eestis on õigus ja õiglus kindlasti lähenenud.

Kas ajal, mil majanduskriis üha süveneb, on Eestis hea elada?

Muidugi. Ühiskonna tulevik sõltub meist kõigist, mitte ainult kitsast grupist. Iga süsteemi tugevust näitab see, kuidas süsteem toimib kriisis. Ses osas on mul Eesti suhtes küll väga positiivne tunne. Me ei ole ajutine riik maailma ajalooareenil. Oleme mobiilsed. Suudame vigadest õppida.

Arvate?

Jah. Samas jälle tehakse uusi vigu. Aga iga riigi ajalugu ongi probleemide ajalugu! Kui minna majandusse siis, võtaks siit hea tsitaadi. Lugesin siin inimkonna ajalugu eile (teisipäeva – toim.) õhtul. (Teder haarab laualt Hendrik Willem van Loon’i raamatu „Inimkonna lugu“ ja tsiteerib – toim.) Riikide majandusprogramm 17. sajandist oli järgmine. Üks, saada enda valdusse niipalju väärismetalli kui võimalik – see tähendas siseriikliku kapitali suurendamist. Olemas! Teine, toetatakse sisekaubanduse asemel väliskaubandust. Olemas! Kolmas, toetatakse manufaktuure, mis toodavad toormaterjalist ekspordikõlbulikke valmistooteid. Olemas. Neljas, toetatakse elanikkonna juurdekasvu, sest põllumajanduslikest tootmispiirkondadest ei sirgu seda piisavalt. Viiendaks, riik peab seda protsessi jälgima ja vajadusel sekkuma.

Peaaegu nagu Eesti praegu.

Peaaegu. Aga see oli 17. sajandil. Paljud asjad korduvad.

Mida soovitaksite ettevõtetele, kes praegu koondavad ja hinge vaaguvad; neile inimestele, kes juba on töötuks jäänud või kohe jäämas?

Mitte kunagi ei tohi kaotada lootust ega sisemist vedru, seda jonni ja järjepidevuse vedru. Igal juhul proovida ümber õppida. Proovida ise ettevõtjaks hakata. Otsida endale sobiv nišš. Ega siis ükski tipptegija ei ole seda taset saavutanud kergelt. See on ikkagi jonni ja järjepidevuse tulemus. Kriisi üleelavad ettevõtted on pärast väga tugevad. Kõigepealt tuleb ellu jääda. Seejärel tuleb mõelda. Ning pühenduda oma valikule.