Ärme tee pankadele külma

Kuigi kõige äkilisem ravim majanduse lühiajaliseks päästmiseks on tõsta devalveerimise negatiivsed tagajärjed pankade õlgadele, teeks see tünga peamistele välisinvestoritele ja oleks lühinägelik.

Krooni tervis on vilets, meie hinnad ja palgad ei vasta reaalsusele. Hispaania majandusanalüütik Edward Hugh on välja toonud, et krooni tegelik vahetuskurss (mis näitab sisuliselt ostujõududu, mitte fikseeritud vahetuskurssi) on alates 1999. aastast Saksa ja Soome valuutaga võrreldes suurenenud 30-40 protsenti.

Samal ajal on Eesti tootlikkus nendest riikidest vähem tõusnud. Midagi ei ole teha, kui imekombel kusagilt raha sisse ei hakka voolama, peab krooni väärtus veel langema.

Jah, deflatsioon (hindade ja palkade alanemine) toimub, aga teosammul. Inflatsioon, mis on tugevasti mõjutatud kütusehindade langusest, on tagasi tõmbunud, ent euroala keskmisest on siinne inflatsioon poole protsendipunkti võrra kõrgem. See tähendab, et olenemata hindade langusest kasvab teiste riikide konkurentsivõime kiiremini. Ka palgad langevad, kuid vajalikku paarikümneprotsendist tagasiminekut ei ole toimunud. Keskmiste palkade langus on viie protsendi kandis.

Seetõttu tundubki, et eksporditurgudel läbi löömiseks on krooni võimsamat nõrgenemist vaja ning jupikaupa kulubaasi tükeldades jõuame ummikusse, kuna majandus jahtub liiga kiiresti. Paraku, ilma ootamatute imedeta, jõuame päeva lõpuks jällegi tagasi devalveerimise juurde. Samas hirmutab selline käik kõiki pangalaenu võtnud peresid, kuna laen suureneks äkiliselt paarkümmend protsenti.

Nüüd räägitakse uuest, äärmiselt nahaalsest võimalusest, mis tähendaks kodulaenuvõtjate vastuseisu kadumist devalveerimisele.

Üks Eesti oluline ettevõtja ja üks prominentne tippjuht on eravestluses juba paar kuud tagasi käinud välja lihtsa abinõu, kuidas majandust päästa. Idee on lihtne: krooni devalveerimisega tõsta valuutarisk kodulaenuvõtjatelt ja ettevõtetelt sunniviisiliselt pankadele.

Nüüd tuli Baltimaadele sarnase ettepanekuga välja ka Saksa suurim kommertspank Deutsche Bank, pakkudes devalveerimismääraks pärast eurolaenude kroonideks arvamist 15 protsenti.

Selle plaani läbi minemise tõenäosus on äärmiselt väike. Kui isegi tehniliselt oleks see teostatav, siis sisuliselt oleks see ennasthävitav samm, mis laieneks mingil määral ka eurodes hoiustajatele. Laiemas mõttes on piduriteks kuulumine Euroopa Liitu, ambitsioon liituda euroga ning soov hoida Rootsiga häid suhteid. Rääkimata muudest välispoliitilistest ja diplomaatilistest tagajärgedest. Sellise sammuga garanteerime välisinvesteeringute mahu vähenemise, kui mitte kao.

Pealegi on Rootsi pangad teinud kõik, et oma valuutariskid maandada ja juriidilistes vaidlustes peale jääda. Nad on korra säärase laksu juba vastu võtnud, kui 90ndate alguses Rootsi krooni devalveeriti.

Võib ju küsida, et miks ka meie ei või pankadele siis rehepappi teha. Arvestada tuleb aga sellega, et kui pangad (majanduse vereringe) liiga valusa laksu saavad, on kriisist väljatulek eriti vaevaline.

Ükski tee pole lihtne, mistõttu peame oma hindade ja palkade alandamisega paratamatult jupi haaval edasi minema. Või siis krooni devalveerima ja eurodes laenajatele seda kuidagi kompenseerima. Peamistele välisinvestoritele tünga tegemine on aga lühinägelik.