Kodumaise ettevõtja eelistamine turgutab majandust

Eesti kapitalil toodetud õlu on peaaegu minevik, suur osa pankadest on maha müüdud. Toiduainetööstustest ei saa enam aru, mis kuulub Eesti kapitalile, paljud korraliku rentaablusega kõrgtehnoloogilised firmad on maha müüdud, jättes kohalikule turule hääbuvad ühe mehe ehitusfirmad. Kas tasuks äkki tarbijana rohkem Eesti kapitali eelistada, et soodustada kohalikku ettevõtlust?

"Me ei ole kunagi pidanud silmas, et meie tooteid tuleks tarbida, kuna need on Eestis tehtud. Samas rasketel aegadel võiks inimesel selline lisamõte olla. Vähemasti muude võrdsete tingimuste puhul," ütles Baltika juht ja suuraktsionär Meelis Milder.

Nii Milder kui ka Bigbanki juht Targo Raus ja juhtiva metsatööstusfirma Lemex suuraktsionär Jüri Külvik käisid kui üks mees välja argumendi, et Eesti kapitali puhul jääb teenitud raha oluliselt suurema tõenäosusega Eestisse, mis investeeritakse siia sõltumata aegadest.

"Ma arvan, et kohalikud aktsionärid teevad rohkem kohalikke otsuseid. Näiteks tehast nii kergelt kinni ei panda, et istud kusagil Kopenhaagenis ja tõmbad paberile lihtsalt kriipsu peale," lisas Meelis Milder.

Metsatööstur Külvik laiendas seda mõtet veel sellega, et Eesti kapital säilitab suurema tõenäosusega ka kodumaiseid töökohti.

NG Investeeringute juht ja Eesti üks suuremaid ettevõtjaid Jüri Käo oponeeris aga, et väga suuri ime-eeliseid pole, miks tarbija peaks ainult kohalikku kaupa eelistama. "Kui Coca-Colat toodetakse Eestis, millega on tehas nii tööandja kui ka maksumaksja, siis suurt vahet ei ole, kellele see kuulub. Vahe tekib aga täielikult sissetoodud importkauba ostmisega, millel lisandväärtust pole," sõnas Käo, kes protektsionismile kutsumist õigeks ei pea.

"Propaganda ei aita, inimesed teevad niikuinii adekvaatseid otsuseid," ütles Käo.

Suurettevõtja märkis aga, et kindlasti läheb inimestele korda kodumaiste ettevõtjate edukus ning neile elatakse kaasa. "Alateadlikult keegi kapitaliste ei salli, neid kirutakse pidevalt. Samas teisest küljest elatakse neile kaasa, nagu oma sportlastele ja muusikutele, kelle saavutuste üle tuntakse uhkust. Inimestele meeldivad kodumaised ettevõtjad rohkem kui võõrad," lisas suurettevõtja.

Loosungit "Eelista Eestimaist!" on pidevalt üritatud päevakorral hoida. Samas võib eestimaine olla ka välisettevõtjale kuuluva Eesti ettevõtte toodang. Näiteks Eesti kapitalile õlletööstust enam ei kuulu. Samas viin on Eesti kapitalil, kas peaks siis ütlema: "Jooge ainult seda?" Tõenäoliselt siiski mitte.

Raskel ajal võib arvata, et suurem osa pere väljaminekutest läheb söögi ja hädavajalike teenuste peale. Näiteks elekter on eestimaine, gaas mitte, vesi on ka jupikaupa väliskapitalile läinud.

Leiva puhul me enam ei teagi, mis kuulub eestlastele. Piima puhul on sama lugu, juust on küll suures osas juba rahvusvaheline, näiteks Valio toodang.

Võib-olla on Eesti kapital tõesti piirkonnale lojaalsem, ta ei tee kiireid otsuseid ära minna. Samas ei pea ka Eesti kapitalist kasumit siin hoidma, ta ei pea ju natsionalist ja patrioot olema.

Kapitalist vaatamata on tehnoloogiad ja organisatsioonikultuurid sarnased. Kus aga Eesti kapital oluline on, on väikeettevõtlus. Need on ikka erandid, kus välismaalased tulevad 1-2 mehe firmasid looma. Enamik väikematest ettevõtetest on ikkagi kodumaised ja see jääb ka nii.

Samas tõsisem tootmine (masinaehitus, elektroonika või ehitusmaterjalid) kipub ikkagi ketistuma ja rahvusvaheliste firmade kätte minema. Ühes pisiriigis ei saagi keerukamat toodangut kohaliku kapitaliga teha. Ka näiteks siinsed telekommunikatsiooniteenused on seotud rahvusvahelise kapitaliga.

Teisest küljest jääb Eesti kapitalile ka üksjagu. Igasugu konsultatsiooni-, vaba aja, advokaadi-, takso- ja ehitusteenused on enamasti Eesti kapitalil põhinevad.

Minu arvamus on, et protektsionism suurmastaapides ei ole mõistlik. Omal ajal privatiseerimisel me nimelt väärtustasime väliskapitali, mis aitas meil tänapäevasemaks riigiks saada.

Võib-olla turukaubanduses ja põllumajandustoodete puhul on see loosung (Eelista Eesti toodangut!) mõistlikum.