Kolumnist: tasulised veebiuudised ei suuda ajalehti päästa

Murdoch teatas hiljuti kõigi oma väljaannete (sh Times, Sun, New York Post) veebiversioonide tasuliseks muutmisest enne uue aasta juunit. Tal on küll finantsvõluri maine, sellest aga ei pruugi siinpuhul abi olla. Kas trükiajakirjandust on mõtetki päästa või on see suures osas vaid Ameerika probleem? Ameerika trükimeedia, kus paljud kui mitte enamus suurlehti on finantsiliselt surmatõmblustes, palvetas, et Murdochil oleks õigus. Minevikukogemus näitab, et tal ei ole ses asjas edu. On liiga palju tasuta alternatiive.

Kui 15 aastat tagasi asusid esimesed ajalehed sisu võrku riputama, anti seda tasuta lootuses, et see on lisand kasumlikule trükiväljaandele, mitte ei kipu seda asendama. Samuti loodeti veebist lisanduvale reklaamitulule. Veeb aga asus paberlehe lugejaskonda sööma, samas pole veebi reklaamitulud tõusnud võrdseks paberlehe omadega. Viimasel paaril aastal on veebitulud ka kasvamast lakanud.

Nõnda oli enamus USA ajalehti juba majanduslanguse tulles väga haavatavas seisus. Pankrotikaitse avaldustest saan teada alatasa. Minu arvamuslood aga jooksevad 50 lehes kõigil mandritel peale Antarktika ning neist pole veel ükski pankrotti läinud. Seda ei saa seletada vaid madala internetikasutusega neis maades. Tegelikult on USA ses osas alles õige hiljuti enamusele teistest arenenud maadest järele jõudnud. Tõenäolisem seletus Ameerika ajakirjanduse katastroofile on sealses trükimeedias 80ndatel-90ndatel juhtunu.

See oli ameerika kapitalismis raharabamise ajastu, ajalehedki olid sel ajal kasumlikud. Ketid ostsid välja vanad omanike suguvõsad ja ootasid 10-15% aastatootlust ehk eelmistest omanikest märgatavalt rohkem. Uute omanike prioriteet oli hoida aktsia hinda kõrgel, selleks pidi kasum kõrgel olema, nii asuti kulude kärpimisele. Ajalehes on suurim kulu ajakirjanik.

Praegu on USAs vähe lehti, kus oleks tööl vähemalt pool sellest ajakirjanike arvust, kes töötas seal 15 aastat tagasi. Uudiste kogumine oli ja jääb aga endiselt väga tööjõumahukaks tegevuseks. Nõnda kärpisid uued omanikud kasumimarginaali hoidmiseks sisu. Praegu on enamik omanikest golfiradadel aega veetmas, ajalehed aga omadega karil.

Kuna samal ajal on paljudel USA ajalehtedel ülevõttude tõttu kaelas hiigelvõlad, polnud lehtedel jõudu vastu panna kriisist tekkinud rahapõuale. Pole ka selge, kuidas mõjub võrguuudiste tasuliseks muutmine omanike rahakotile, kui see ka ei vii nende praegusi lugejaid kohe arvukatele tasuta lehekülgedele. Ses mängus on hiljaks jäädud ning suurema tuluga internetist ei suudeta teenida piisavalt, et tasakaalustada oma katastroofilises seisus bilansse.

Mujal arenenud maailmas hakkab enamus ajalehti ilmselt samuti oma veebisisu eest raha küsima: Murdochil on õigus arvates, et konkurentsis järgitakse tema eeskuju. Ja mujal maailmas jääb ajalehtedel mõningal määral aega mõtlemaks, kuidas uues reaalsuses toime tulla. On ju väga ebatõenäoline, et 20-30 aasta pärast saame oma uudised kätte paberil., kuid paljude ameerika lehtede jaoks on praegu juba hilja.

Kuspoole uudisteäri nüüd siis läheb? Blogid ja „kodanikuajakirjandus“ ei ole vastus: tõsine uudistekogumine nõuab tõsist raha ja selle toetamiseks peab olema toimiv ärimudel. Kes iganes lahendusega välja tuleb, saab uueks Bill Gates'iks, kuid seda peame vist mõnda aega ootama. Nagu Ameerika internetiguru Clay Shirky hiljuti ütles, võib vahetu tulevik koosneda „aastakümnetest suvalisest eksperimenteerimisest, millest suurem osa läheb aia taha.“

Gwynne Dyer (66) on Londonis tegutsev Kanada ajakirjanik, kolumnist ja sõja-ajaloolane. Mõne suure USA lehe eelmise sajandi lõpupoolel vahetunud omanikuga võib Dyeril olla isiklik kana kitkuda, kuna nood loobusid tema teenetest. Mehe ametlik koduleht, kus ta pakub lugeda oma vanemat materjali ja lahkelt ka võimalust soovijail end 20 dollariga toetada, on siin .