Sõidupäevikute rindel muutusteta

Mäletatavasti asus Riigikohus 3. märtsil 2009 kohtuasjas nr 3-3-1-93-08 tehtud otsuses seisukohale, et tööandja sõiduki kasutada andmisel ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks lasub esmane tõendamiskoormus maksuhalduril, kellel tuleb tõendada auto selline tegelik kasutamine või tuvastada asjaolud, mis viitavad, et suure tõenäosusega kasutati sõidukit ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks.

Riigikohus leidis, et rahandusministri määrusega kinnitatud erisoodustuse hinna määramise korrast ei tulene, et sõiduki kasutamist üksnes ettevõtluseks tuleb tingimata tõendada sõidupäevikuga. Kõnesolevas kohtulahendis väljendatud kohtu seisukohtadele viitas Riigikohtu halduskolleegium täiendavalt ka 22. juunil 2009 kohtuasjas nr 3-3-1-43-09 tehtud otsuses.

Nagu ilmneb pärast viidatud Riigikohtu lahendeid ettevõtjatele tehtud maksuotsustest, ei ole vähemalt teatud osa Maksu- ja tolliameti revidentidest end kõrgeima kohtu seisukohtadest heidutada lasknud ning jätkavad endise innukusega maksusummade määramist üksnes sõidupäeviku puudumise faktile tuginedes või neis päevikutes sisalduvaid kandeid ebausaldusväärseteks hinnates. Kuigi ei saa välistada, et ametnike entusiasm on kantud üllast soovist parandada maksutulude alalaekumise tõttu löögi alla sattunud riigieelarve täituvust, ei saa õiguslikust ja eetilisest aspektist sellist käitumist siiski aktsepteeritavaks pidada.

Olukorras, kus Riigikohus on konkreetses küsimuses oma seisukohta üheselt mõistetavalt väljendanud, ei tohi maksuhaldur seda teadlikult ignoreerida lootuses, et maksumaksja kohtu seisukohtadega vastuolus olevat maksu juuremääramist ei vaidlusta. Maksuotsuse peale kaebuse esitamisel on menetluse resultaat sellisel juhul suure tõenäosusega ette teada ning maksuhaldurilt väljamõistetud menetluskulude tasumiseks sirutatakse käsi kaudselt ikkagi maksumaksja tasku järele.

Maksustamise objektiks oleva erisoodustuse andmise tuvastamisel tuleb maksuhalduril Riigikohtu halduskolleegiumi seisukohtade valguses arvestada tõsiasjaga, et pelgalt sõidupäevikute mittepidamine ei tõenda veel töötajatele erisoodustuse tegemist, kuna tegemist on üksnes ühe võimaliku tõendiga, mis võimaldab kindlaks teha tööandja sõiduki kasutamist töösõitudeks.

Tööandjale kuuluva sõiduki kasutusotstarve tuvastamisel on sõidupäevikute kõrval võimalik tugineda maksukohustuslase ja kolmandate isikute seletustele, muudele sõidukite kasutamist kajastavatele dokumentidele, vaatluse käigus kogutud andmetele jm tõenditele.

Tõendamaks, et maksustamisele kuuluv erisoodustuse andmine tõepoolest aset leidis, tuleb maksuametnikel juhinduda maksumenetluses kehtivast uurimispõhimõttest ning tuvastada hoolimata sõidupäevikute puudumisele faktilised asjaolud, mis viitavad vähemalt suure tõenäosusega tööandja sõiduki või muu vara kasutamisele ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks. Tööandjaks oleva maksukohustuslase huvides on maksuhaldurile kontrollimisel kaasabi osutamine, et viimasel oleks võimalik kogutud tõenditele tuginedes veenduda tööandja sõidukite kasutamises just ettevõtlusega seotud eesmärkidel.