Kommentaar: olen Swedis väga pettunud!

Sellega ei hävitatud mitte ainult Swedpanga sajakonna privaatpanganduse kliendi, vaid ka sadade tuhandete Swedpanga II samba fondide osanike konkreetsest investeeringust iga viies kroon. Kokku 120 miljonit krooni.

Minu meelest on tegu ebaeetilise teoga ja ma ei saa (sulgudes: taas) aru, miks finantsinspektsioon midagi ei tee ja investorite huve ei kaitse.

Mullu üritas SEB pank oma Likviidsusfondi klientidele kaela määrida mõnisada miljonit krooni halba investeeringut. Äripäeva ja üldsuse surve tõttu sellest plaanist loobuti, lisaks sai SEB ka karistada.

Antud juhul finantsinspektsiooni põhjendus, et investeerimine ongi riski sisaldav ala, ei ole veenev.

Esiteks. Võlakirjafondi müüaksegi ju kui vähese riskiga fondi, alternatiivina aktsiafondidele. Võlakirjafondid eriti tõusta ei saa, kuid kahju võiks ka väiksem olla. Eestis kukub aga välja, et võlakirjafond on fond, kus võita pole üldse võimalik, küll aga kindlasti ja ainult kaotada.

Teiseks. Kuigi iga nädal hinnatakse fondi varasid, leiti nüüd, et parem on varad ühe korraga maha hinnata. Ilmselt seetõttu, et sel nädalal saabub päev, mil oleks võimalik Swedpanga Private Debt fondist väljuda. See, et paari võlakirja väärtus hinnati nüüd järsku nulli, ei veena, sest tegemist juba ammu probleemsete võlakirjadega, ja mitte ainult konkreetselt nulli hinnatud investeeringuid hinnates.

Kommentaariumites on juba arutletud teemal, paljudel juhtudel on siis tegu ettevõtetega, kellele Swedpank laenu andis, kellele seejärel võlakirjafondist II samba klientide rahaga süst tehti ja nüüd kahju fondi investorite, sh pensionifondide klientide kaela jäeti? Siinkohal tahaks väga selget Swedpanga selgitust kuulda.

Vaadake korra seda investeeringute (võlakirjade) nimekirja, kuhu Swedpanga fondihaldurid pensioniraha eelnevatel aastatel investeerinud on. Ja mõelda korra, kas te ise sinna raha oleksite pannud. Või kas panga fondihaldurid ikka oma isiklikku raha sinna paneksid? Vaevalt. Mitte ei usu.

Mulle tundub üha enam, et Eesti pankades pakutakse finantsnõustamise pähe puhast toodete müüki.

Tegelikult kasutavad pangad ära olukorra, kus kliendid (muide kohati arusaamatul moel) neid usaldavad ning müüvad häbenemata oma tooteid, markeerides seda nõustamisega.

Kui Saksamaal näiteks nimetatakse sarnaseid pangahaldureid „kaufmanideks“ ehk müüjateks, ja finantsnõustajad tõepoolest nõustavad, lähtudes kliendi huvidest, mitte panga enda investeeringutest, siis meil puuduvad pankades tegelikult sõltumatud finantsnõustajad.

Nõustajad, kes sinu eest seisavad. Tegelikult on turg neist ikka üsna tühi. Kui meie oma toimetuses üritame üldisemat investeerimisnõu anda, siis personaalse ja sõltumatu finantsnõustamise osas on praegu nii karjuv vajadus, et see vaakum võiks küll juba lähemal ajal osaliseltki täituda.

Soovitan üsnagi skeptiliselt suhtuda pangatelleri või oma halduri juttu. Mõelge kriitiliselt, viige end ise kurssi. See on ju teie raha. Ärge laske end pimestada jutust, vaadake kainelt toote hinda, riske, potentsiaalseid tulusid, väljumisvõimalusi ja -tasusid ning kõike muud, mis teid kaitseks halba otsust tegemast.

Selle asemel, et osta või vähemalt pimesi osta pankade pakutavaid fonde, milles pidevalt tuleb välja ülihalbu investeeringuid ja maksta, ma väidan, ikka väga suurt haldustasu, kasutage enda tervet mõistust. Ostke kasvõi maailmas tuntud dividendiaktsiaid ja te olete suurema tõenäosusega suuremas võidus päeva lõpuks, kui andes oma raha panga kasutada. Jah, karmid sõnad, kuid just selline mõte on viimastel kuudel uudiseid vaadates tekkinud. Kahjuks.