Vähi,riigireetur?

Saatejuht Kärt Anvelt oli Vene-Eesti suhete teemalisse saatesse külla kutsunud TÜ õppejõu Eiki Bergi, rahvusringhäälingu ajakirjaniku Astrid Kanneli ja diplomaatide kooli asedirektori Vahur Made.

Saatejuhi küsimusele, kas ja kuidas suhtuda Eesti ettevõtjate muresse Vene-suunalise äri kokkukukkumise pärast pronkssõduri teisaldamise järel, tegi diplomaatide õpetaja ja ajaloodoktor Vahur Made üsna ebadiplomaatilise avalduse.

"Tiit Vähi on üks rohkem Eesti rahvusvahelist positsiooni viimastel aastatel kahjustanud poliitikuid, keda ma tean. Nii jõhkralt Eesti huvide vastu mõtlevat ja kirjutavat Eesti peaministrit pärast Johannes Vares-Barbarust ei oska ma näidata. Savisaar jääb Vähist kaugele maha," väitis Made.

Vahur Made on kunagise riigikogu liikme Tiit Made poeg.

Johannes Vares, kirjanikunimega Barbarus (1890-1946) oli Eesti luuletaja, poliitik ja arst. Varese luuletused ilmusid sageli ajakirjas Looming. Koos Eduard Vildega kirjutasid nad ka ühiskonnakriitilise ning natsionaalsotsialismivastase koguteose "Vastutusrikkal ajal" (1933).

Aastal 1940, Eesti okupeerimise järel, esitas Moskva emissar Andrei Ždanov Varese üsna ootamatult Nõukogude okupatsioonivõimude meelse valitsuse peaministri kandidaadiks.

Pakkumine võis tulla ka Varesele endale ootamatult, ehkki on ka vastupidiseid väiteid. Igal juhul võttis ta pakutud koha vastu: 21. juunil 1940 kell 22.20 andis ta president Konstantin Pätsile ametivande.

Võimalik, et tema ja mõned ta ministrid lootsid, et nad suudavad vähemasti formaalsegi iseseisvuse säilitada (nn Mongoolia tee), kuid tegelikkuses polnud neil pea mingit tegevusvabadust.

Okupatsioonivõimud dikteerisid sisuliselt kogu nende tegevuse ning sundisid Varest korraldama uusi "valimisi", kus sai osaleda vaid üks opositsioonikandidaat, Jüri-Rajur Liivak. Järgnevalt esitas valitsus formaalse palve Eesti vastuvõtmiseks Nõukogude Liitu, mis rahuldati 6. augustil.

24. augustil paigutati Johannes Vares Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe ametikohale, kuhu ta jäi kuni surmani.

1941 juulis põgenes ta Eestist Venemaale, kus organiseeris tagalas eestlastele suunatud kommunistlikku propagandat.

29. novembril 1946 leiti ta oma Talinna kodus vannitoa põrandalt surnuna. Tema surma asjaolud on täpsemalt selgitamata. Esialgu väideti, et ta suri "pärast lühikest kuid rasket haigust", kuid hiljem on peetud kõige tõenäolisemaks, et tegu oli enesetapuga, sest ta leiti põrandalt verisena.

Tema kõrval lebas 7,65 mm püstol Walther ja padrunikest ning vannitoa aknalaual olid hüvastijätukirjad, üks ülemnõukogu presiidiumi esimehe asetäitjale Nigol Andresenile ja teine abikaasale. On oletatud ka seda, et ta tapeti.

Vares maeti 3. detsembril 1946 Tallinna Metsakalmistule.